Nägin hommikul esimest rändurit, kes läheb Fatima suunas (sisuliselt sama rada, ainult et täpselt vastassuunas. Sinnapoole juhatavad sinised nooled). Oli selline laia naeratusega jaapani poiss, ütles, et Santiagos ta juba oli ja aega on küllalt, sellepärast lähebki. Ühtlasi ütles ta seda, et esimese kohvikuni (hommikuti kohvi saamiseks hädavajalik) on veel ca tund aega käia (olen selleks hetkeks kõndinud juba 2h). Positiivse poole pealt – kui lõpuks kohvikuni jõuan, on pool päevateest käidud. Seal tuleb mulle vastu Jose Manuel, silitab tervituseks korraks mu kätt. Judinad jooksevad üle selja.
Teise poole teed jalutan taas kord iirlastega. Paar km enne Ponte de Limat peatume Damiani (elab väikelinnas, kus on nõunik, plaanib järgmisel aastal linnapeaks hakata) ja Matthew’ga (endine kohvikupidaja, praegu rõõmsalt pensionil ja tegeleb heategevusega) mingis pisikeses kõrtsis. Võtame õlle. Iirlased ei ole selleks hetkeks enam päris kindlad, kas parem mõte oleks mind lapsendada või kohalikele lammaste eest maha ärida (minu meelest üritavad nad just selle viimase asjus ühe kohaliku mehega kõrtsileti ees läbirääkimisi pidada). Veidi aega hiljem leiab Damian tee pealt lapiku ja juba kuivanud konna ja seletab, kuidas talle tuli ennist tee peal teine konn vastu ja küsis: „Have you seen my flat mate?“ Damian ise on oma nalja peale naerust pisarais. Mingil hetkel teen märkuse teemal, et iirlased on peaaegu nagu inglased. Sama keel ja elavad lähedal ja... Selle peale lubavad iirlased saata mu „back to Russia“.
Ponte de Lima hospitalero on ebameeldiv. Esmalt ootab ta minuti-pealt kella kukkumist, et alles siis juba tunde ootavatele inimestele uks lahti teha. Seniks vahib lihtsalt, nina vastu klaasi, aknast välja. Kui ta lõpuks uksed avab, siis üks igati sümpaatne saksa härra vaatab ilmselt kas temast mööda või kuidagi valesti otsa, igatahes pistab hospitalero tema peale lõugama ja käsib tal teise kohta minna, kui siin ei meeldi. Sakslane ei saa inglise keelest sõnagi aru, on segaduses, miks tema peale karjutakse ja otsustab lihtsalt malbelt edasi naeratada. Mulle tundub kogu olukord nii ülekohtune, et tunnen, kuidas pea hakkab valutama. Jõllitan omakorda tigedalt hospitalerot, kes lõpuks jätab sakslase sõimamise, vabandab ülejäänud rändurite ees (mitte karjumise tõttu, vaid sellepärast, et nad ootama on pidanud) ja muutub äkitselt mesimagusaks. Kui voodikoha kätte saan, võtan peavalurohtu, otsustan, et vastukaaluks negatiivsele kogemusele on tarvis midagi positiivset.
Ma ei leia Juliat, seega lähen üksi poodi, ostan pannkoogimaterjali ja moosi, keeran maailma kõige suuremasse kaussi kokku hiigelkoguse tainast ja hakkan küpsetama. Kordamööda ilmuvad erinevad kaasteelised uurima ja mekkima. Lõpuks ilmub välja ka Julia, küsib, kas võib ühineda ja lippab poodi veini järele. Kui pannkoogid valmis, kutsume ka need inimesed proovima, kes veel käinud ei ole. Tulevad, söövad, kiidavad. Minu umbkeelne salaarmastus Jose Manuel istutab ennast kohe põhjalikult lauda ja ei lähe enam üldse ära. Ta on vahepeal jälle kuskilt kitarri leidnud, võtab köögis vaaritava itaallase Giovanni kampa ja nad hakkavad kahekesi erinevaid lugulaule üürgama. Giovanni ja tema naine Giacometta on teinud vürtsika pastaroa. Kallame neile veini, nemad pakuvad omakorda mulle, Juliale ja Josele süüa. Jose leiab kuskilt küünla ja tekitab steriilsesse kööki ühtäkki romantilise atmosfääri. Hirmus hea on. Mulle tuleb paraku teist taldrikutäit lõpetades meelde, et ma tegelikult ei söö vürtsikaid toite, tunnen end pisikese tuldpurskava draakonina, jooksen külmkapi juurde ja kukun jääd närima. Kõikidel teistel on nalja kui palju ja Giovanni pakub mulle irvitades saiatükki.
Lisaks Josele ei räägi inglise keelt ka itaallased, aga taas kord ei sega see mitte kedagi. Istume mitu tundi ümber laua, ümiseme laulda, taome lusikate-kahvlitega pudelite ja klaaside pihta rütmi ja „räägime juttu“ – st kõik on sigarõõmsad, kui nad suudavad mõne kellegi teise poolt öeldud sõna tähenduse ära arvata.
Täiesti jabur, kui rasked võivad päevad olla (ainsa võrdväärse pingutusena meenub aastate-tagune rattamatk Austria-Baieri alpides, aga siis ei olnud vähemasti kõik lihased pidevalt valusad). Jalgadel on esimesed villid, lihased vajaksid tugevat venitamist – praegu ei ole pikkade sammude võtmine kuigi lihtne ülesanne. Aga see-eest on õhtud midagi täiesti erilist. Üritan iga hetke endale sügavale mällu söövitada. Saan juba praegu väga hästi aru, miks inimesed Caminost sõltuvusse jäävad ja siia pidevalt tagasi tulevad, kuigi pealtnäha pole kiidelda millegagi – ärkad vara, kõnnid palju, kõik kohad valutavad ja öösiti kostub igast ilmakaarest norskamist, aga ikkagi ütlevad siinolijatest paljud, et tulek on olnud nende parim otsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar