22.09 Porto – Rates

Alustan hommikut metroosõiduga Póvoa de Varzim’i ja loodan, et keegi oskab mulle seal õige teelõigu kätte juhatada. Küsin kohvikutest. Keegi ei oska inglise keelt, aga kuuldes sõna „Santiago“ juhatatakse mulle kas õige suund või veetakse infopunkti. Kui olen suutnud lõpuks oma raja kätte leida ja olen juba linnast välja jõudmas, luban endale ühes kohvikus espresso ja saiakese. Baaridaam tuleb juttu rääkima. Natuke üle kivide ja kändude kulgeb – ta ei oska nimelt sõnagi ühtki keelt peale portugali ja mina täiesti juhuslikult ei räägi portugali keelt ega midagi, mis sellega sarnaneks (siin saavad üksteisest suhteliselt eduliselt aru nii portugaallased, hispaanlased, itaallased kui brasiillased).

Hakkan kõndima. Tee peal üritab mind veenda autosse istuma üks portugaallane, kes ei saa kohe üldse aru, miks on tarvis kõninda, kui ta võiks mind 15 minutiga sihtpunkti viia. Tegemist on ometigi klassikalise lahendusega – miks minna otse, kui saab ka ringiga.

Juhindun infopunktist saadud kaardist, sest ühtki teetähist ei näe ma kuni Rateseni, kus asub ühtlasi esimene albergue (s.o palverändurite öömaja, kuhu saab palveränduri passi ehk credenciali ette näitamisel ja mis maksab max 5 eurot öö, Portugali poolel sageli vaid vabatahtlik annetus). Vaikselt hakkavad kogunema palverändurid – paar saksa neiut, veel üks saksa neiu, saksa paarike, seejärel ka austraallanna, viis iirlast, mõni itaallane jne. Kokku lõpuks 25 inimest. Suuremat osa paistab minu Eesti päritolu mingil naljakal moel rõõmustavat – mis on teretulnud vaheldus portugaallastele, kes paistavad arvavat, et Eesti on mingi kummaline asi, millega võiks näiteks rotte püüda.

Läheme ühe saksa neiu, Juliaga, poodi, kust saame templid oma credenciali ja ühtlasi hunniku materjali pasta valmistamiseks ja ühe-euroseid (sel hetkel)  maailma kõige paremaid veine (Mis hinnaga saab Eestis hea veini? Retooriline küsimus.) Teeme süüa ja kutsume kõik soovijad lauda. Istume ümber ümmarguse laua, kuulame/räägime oma lugusid, peame korduvalt paluma iirlastel meiega inglise keeles rääkida. Mis aktsent!

 Ma ei ole religioosne inimene, aga tunne on küll taevalik.

Siin on mitmeid inimesi, kes kõnnivad rada teist korda. Näiteks iirlased ja austraallanna Clara, kellest viimane muutis eelmisel aastal Santiagosse jõudes nii ees- kui perekonnanime. Clara võidab mõne hetkega mu südame – ta on alustanud teed Lissabonist (mis ei ole sugugi lihtne, sest kuni Portoni ei ole pea ühtki albergue’i) räägib täiesti süüdimatult absoluutselt kõigest, mis pähe tuleb. Koti küljes ripub tal Portugali ja Austraalia lipp – esimese andis talle kaasa sõbranna, kes leidis, et kuna ta on uskumatult hajameelne ja harjunud vasakpoolse liiklusega, siis punast värvi lipp võiks vähemalt autojuhtidele hoiatuseks olla. Clarale endale tundus, et kuidagi imelik on käia ringi ainult võõra maa lipuga ja pani Austraalia oma ka. Kui iirlased ja Clara teevad teist korda sama teed, siis näiteks kaks saksa härrat on varem teinud Prantsuse teed. Seal nad ka tutvusid, kõndisid viimase nädala koos, avastasid, et hästi tore on ja vein maitseb ka nõnda paremini ja tulid sel aastal algusest peale üheskoos. Nad ööbivad küll albergue’ides, aga söömas käivad linnakeste kõige paremates restoranides. Üks neist, majandusprofessor, räägib, et tal olevat omal ajal olnud Tallinnas kirjasõber Hilda. See teeb mulle miskipärast hirmsasti nalja.

Vastupidiselt teistele teelistele ei ole mul ühtki teejuhti ega kaarti, aga nagu arvata oli, ei ole see probleem. Edaspidi olevat kõik tee nooltega tähistatud ja teised rändurid seletavad ära, kust ja kuidas järgmine öömaja leida. Homne päev saab olema 20+ km ja loodetavasti oluliselt huvitavam – st maanteid enam tee peale ei tohiks jääda (Portugali teel seda aeg-ajalt juhtub, Prantsuse teel mitte)

Albergue’i hospitalero räägib, et praegu olevad Püha Aasta, mis tähendab sisuliselt seda, et kõik, kes teevad läbi vähemalt viimased 100km Santiagoni (jalgratturid vist 200), saavad sisuliselt rohelise kaardi taevasse – st kõik senised patud antakse andeks. Täiesti, ilma igasuguste tavapäraste indulgentside juurde käivate aga’deta. (Pühad Aastad on need, mil St.Jacob’s day langeb pühapäevale) Tulenevalt  sellest on see aasta ka erakordselt popp ja rändureid on tavapärasest kõvasti rohkem.

Sakslannad Lena ja Henrietta räägivad, et nägid tee peal liputajat. Too olevat saksa foorumite kaudu päris kuulsaks tegijaks saanud – näib, et ta lehvitab ennast siinkandis juba aastaid ja on muutunud omamoodi kultuuriväärtuseks (Kujutan seda ette giidireisina à la „Vasakut kätt näete järjekordset kirikut, paremat kätt võite silmata meie küla kõige vilkamat liputajat“).

Iirlased räägivad inimestest, kes läbivad palverännakul tuhandeid kilomeetreid ja irvitavad kõrvale, et see on oluliselt odavam variant, kui naisest lahutamine.