Kõrvatropid kulusid öösel vägagi ära. Kahtlustan, et see ei ole mitte viimane kord, kus nii põnevat norskkoori antakse kuulata. Ca 7:30 asun teele (olen pigem hiline), söön hommikuks jogurti ja küpsise, tunni pärast teen peatuse, et võtta kohvikust espresso ja saiake. Esimene suurem linn – Barcelos. Peatun pikemalt kahes kirikus – XII sajandil ehitatud Igreja Matriz de Barceloses ja XVIII sajandi Templo do Senhor Bom Jesuses. Viimases saan oma credenciali templi (neid templeid jagatakse üldse enam vähem igas kohas, mis tee peale jääb). Käin turul – proovin küpsetatud kastaneid, vaatan seal müüdavaid elusaid linde. Ühest kohvikust leian iirlaste kamba. Nad kutsuvad mind endaga ühinema, väidavad, et ma olen nende special guest ja ei luba mul millegi eest maksta. Iirlased on veidrikud ja pisut hullud, kiindun kiiresti. Tameli albergue’ni kõnnin juba koos nendega. Viimased km-d on ainult ülesmäge, ööbimiskohani jõudes ei suuda me oma õnne uskuda. Dušš ja algab uus elu.
Riideid tuleb iga päev pesta – T-särk vettib seljas niimoodi läbi, et soolarandid on ka näha.
Kõik lihased valutavad. Selja tagant ei tee vahet, mis vanuses keegi ränduritest on, kõik lonkavad samamoodi. Kõik üritavad ühtlasi õpetada ja aidata, pakuvad üksteisele kreeme-plaastreid jne. Pärast eriti väsitavat kõnnakut on selline asi imearmas.
Sakslanna Julia osutub koha 2000ndaks külastajaks (albergue ise on täiesti uus, alles 5 kuud tagasi avatud), – selle puhul korraldavad hospitalerod meile õhtul peo – viski, vein, õlu, pitsad... Üsna hilja jõuab albergue’i veel üks rändaja – pikakasvuline imeilus lokkis juustega hispaanlane Jose Manuel. Armun kiiresti, salaja ja platooniliselt. Mängime hispaanlase ja ühe hospitaleroga korda-mööda kitarri, laulame ja oleme rõõmsad. Hispaanlane mängib pilli nagu noor jumal. Ühtlasi on ta täiesti umbkeelne, milline asjaolu ei takista siin kellelgi omavahel suhtlemast. Need, kes eelmise õhtu seltskonnast siia on jõudnud, hoiavad üksteist juba väga. Iirlased üritavad „Amazing Grace’i“ laulda, kõlavad täiesti kohutavalt, pakuvad kõigile palju nalja ja hõiskavad, et see albergue on „numero uno“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar