21.09 Porto

Saan Marcose käest Porto kaardi ja käin mööda vanalinna. Mulle hirmsasti meeldib – kuna linn on sisuliselt kaljudele ehitatud, siis on siin palju pisikesi tänavaid, mis jooksevad ülespoole ja allapoole nagu ameerika mäed. Autod, jalgrattad jms sõiduvahendid põrutavad mööda neid täiesti suvaliselt, nii et ma olen igaks juhuks pidevalt valvel. Peale teatavat segadust ja näppupidi kaardil järje ajamist leian lõpuks üles Sé katedraali, lunastan 15 sendi eest credenciali (palverändurite pass, mille esitamisel saab teekonnal ööbida odavates albergue’ides ja kuhu tuleb oma teekonna tõestamiseks koguda templeid, mida jagatakse nii ööbimiskohtadest kui suvalistest kohvikutest-poodidest-kirikutest). Mul tuleb neile kirjutada oma nimi ja rahvus. Näen, et enne mind on käinud credenciali võtmas terve kari... ja nüüd on see koht, kus ma tean küll, et „There are no kangaroos in Austria,“ aga unustasin ikkagi ära, kas tegu oli austerlaste või austraallastega.. Geograafilises plaanis tundub esimene variant loogilisem. Minus püsib teatav lootus leida teekonnaks ka mingisugust guidebook’i või vähemalt kaart, nii et lasen ennast hiiglaslikku FNAC’i raamatupoodi juhatada ja ei leia sealt absoluutselt mitte midagi. Aga ma ei ole ülearu pettunud, nii palju, kui ma aru saan, siis on mul vaja peamiselt lihtsalt kollaseid nooli ja merekarpe jälgida.

Marcos tuleb ja näitab mulle vahepeal ise linna – nii kuulen pikemalt Ferreira Borges’e turuhoonest, São Bento rongijaamast, igasugustest uhketest hoonetest, mille nime ja funktsiooni ma kohe unustan, kõnnime üle G. Eiffeli mantlipärijate konstrueeritud Ponte de Dom Luis I silla (1886) Douro jõest üle Gaia poolele. Vaateulatuses on ka Eiffeli enese konstrueeritud Dona Maria Pia sild (1877). Porto ise on tuntud kui kuue silla linn, aga uuemad ei paku mulle kuigivõrd huvi. Gaia ja Porto linnade omavaheline nääklemine meenutab pealtnäha seda, kuidas Eestis saarlased ja hiidlased suhtlevad („Küll teil on ikka vedanud, et nii head naabrid olete saanud“). Neil näevad seal portolaste argumendid välja umbes nagu „Muidugi on hea Gaias käia – sealt avaneb imeilus vaade Portole.“

/---/

Kohtusime Marcose itaallasest sõbraga, kes on kaheksa aastat Portos elanud. Tema käis suvel Portugali teel, ajapuudusel küll poole lühema tee, kui mul plaanis. Ta võtab kaardid kaasa (tema kaardid hakkavad midagi näitama alles Hispaania piirist, st Tui’st) ja nad panevad mulle sisuliselt esimese päeva plaani kokku. Otsustavad ühehäälselt, et Porto keskelt ei ole mõtet alustada – näha pole midagi ja esimesel päeval tuleks nii ca 40km kõndida, mis on alustuseks (ja ka üleüldiselt) minu jaoks pisut paljuvõitu ja soovitavad metrooga mõned peatused edasi sõita.

Jalutan hiljem äärmiselt veetlevas Palacio de Cristali pargis, mille servas asub raamatukogu ja kus jalutavad ringi paabulindude kõrval näiteks kuked ja kanad. Ma ei lase ennast viimastest kuidagi üllatada – pisikesed kanakarjad peidavad ennast näiteks ka uhkete majade neil külgedel, kuhu tänaval kõndija ei näe. Seal on sellised väikese rohelised oaasid, kus kasvatatakse söögipoolist. Muidu igati armas, aga see hommikune kaagutamine... Sobib kohalike naiste röökiva jutlemisviisi kõrvale.

Täna on kõikjal näha musti seelikuid/pükse/kingi ja musta suurrätti kandvaid noori. Need on Porto ülikooli tudengid, selline on nende vormirõivas ja täna toimub päev ja öö otsa kestev rebaste ristimine. Linnalegendid (=Marcos) väidavad muuhulgas seda, et J.K.Rowling olla saanud idee „Harry Potteris“ esineva vormirõivastuse jaoks just Portost (Oxford tundub range loogikaga vaadeldes küll loogilisem variant...).

Alkoholikultuurist – Marcos väidab igasuguste muude asjade kõrval ka seda, et Portugalis tehtavat ainult kaht sorti õlut – Superbock ja Sagres. Eestis pakutavaga harjunud olles on mul natuke raske teda päriselt uskuda. Kõige populaarsemad peavad need küll olema, sest tõepoolest – üheski baaris ma muud õllevalikut väga nägema ei satu. Juuakse seda enamasti 20cl klaasidest. See näeb hirmus viisakas välja ja on kuumade ilmadega praktiline – õllel ei ole võimalust lahtuda/soeneda. Veinivalikuga ei ole siin riigis arusaadavatel põhjustel mingit probleemi. Käin seda Gaias omal nahal katsetamas – astun sisse mingisse portveinimuuseumisse, kus tehakse 4 euro eest ekskursioon, mis lõppeb veinide degusteerimisega. Saan teada, et Portoga ei ole portveinil õigupoolest suurt midagi pistmist. Viinamarjad tuuakse Dourost (vanasti tehti seda laevadega mööda jõge, nüüd autodega mööda maanteed) ja vein „kasvab“ Gaias, kus olevat selleks kõige paremad tingimused. Giid hoiatab meid vaate täis ruumis liiga sügavalt hingamast – võivat purju jääda. Esimest korda elus leian, et portvein võib tegelikult hästi maitsta. Senised kogemused ei ole just vaimustavamate killast.

Sillal näen hiljem veidrat pilti – kolm poolpaljast noort poissi on kuidagi suutnud ronida mingisugustele väljaulatuvatele metallosadele käsipuust jõe poole, kõlguvad seal, vaatavad mööduvaid laevu, lõpuks löövad risti ette ja hüppavad vette – ei ole sugugi väga lühike maa kukkuda, aga nad ronivad tugevat voolu (st minu silmis loodusseadusi) trotsides kaldale ja paistavad täitsa kõbusad. Üldjoontes kõhe vaatepilt, aga iga hüppe järel joonistuvad veepiiskadele vikerkaared ja seda on küll ilus vaadata.

/---/ Õhtu. Marcose umbkeelne itaallasest korterinaaber Luigi valmistab imetabase pastaroa (kogu olukord hakkab klišeelikuks muutuma ja reaalse elu narratiivide suure austajana satun hetkega vaimustusse). Selleks ajaks, kui söök-jook lõpetatud, on Marcos jõudnud kokku leppida järgmise kohtumise veel ühe caminol käinud sõbraga ja tolle brasiillannast sõbrannaga, kes alustab samal päeval kui mina, aga mööda Prantsuse teed. Sõber räägib, et tema meelest on võimatu minna caminole, kui millessegi ei usu. Kõik, kes räägivad, et nad lähevad spordi pärast või matkamise mõttes, valetavad. Vähemalt sisimas peab miskit usku ja lootust millessegi olema. Ma arvan, et tal võib tegelikult isegi õigus olla.