7.juuni, pühapäev. Campiello- Berducero (27 km)

Siin tüüpiline hommikusöök

Lubas ilusat ilma, seega valitses hommikusöögilauas rändurite üksmeel- minna kahest alternatiivsest teest mööda raskemat, ent ilusamat. Legendraarne Hospitales route. Leppisime Mike'iga kokku, et ohutuse mõttes läbime selle teejupi koos, aga ühtäkki nägin ma temast vaid kiiruga kaugusesse kaduvat selga. Hiljem selgus, et ta oli näinud enese meelest jällegi mind minema kõndimas ja püüdis siis mulle järele jõuda.

Tereza vasakul

Morbiidsevõitu...

Niisiis läksime Terezaga. Päeva esimene pool tõi teadmise, et vaated on suurepärased, aga kahjuks ei näe, sest udu on. Kui pilvedest kõrgemale jõudsime, avanes muidugi täielik maagia. Seejuures püsis mulje nagu istuksime lennukis- valged pehmed pilvelaevad kõrval. 

Vaated enne vaateid

Mägise osa ajal tekkis ajutiselt suurem kamp. Nende hulgas tuletõrjuja Alejandro oma veidra rohelise sõbrakesega, keda ta kõhukotis kannab. Valentin. Hollandist kõndimist alustanud prouad Ana ja Ria. Antonio. Maribel.

Alejandro ja sõber

Kui ümbritsevad lehmakoogid välja arvata, siis lõuna möödus ilmselt kõige ilusama vaatega kohas. Aga et lehmakookide taga olid mõistagi ka lehmad ise, siis vat nemad ei teinud meid küll sugugi alati rõõmsaks. Kui nad tee peal lihtsalt vastu jalutavad, on enam-vähem, aga kui nendega ühes on alfat täis härra pull, siis hakkab kõledavõitu.

 Alejandro võttis õilsa rüütli rolli, kes daamide ees kepiga kõndis ja kõiki lehmahirmust ravida püüdis. (No ja võite ainult arvata, kas ma irvitasin või jaa, kui ta ühel hetkel särgi seljast võttis ja selle alt ristirüütli tätoveering ilmus...)

Vaadetele lisaks ilmnes veel midagi, millest siiani puudus on olnud- päike. Esimese hooga mõtlesin, et woof, jume tuleb. Järgmisel hetkel mõtlesin, et kuidas pagan isegi 50SPFine päikesekreem ei toimi ja kuskilt varju ka ei saa.

Ainus elumärk külas- see härra

Teele jäi mitu hüljatud asulat. Üks külake mägedes paistis olevat täiesti tühi, kuniks lähemal vaatlusel leidsime ühelt trepilt ühe vanahärra siestat tegemas. Tema suureks nördimuseks äratasime ta üles, et vett paluda (midagi muud tõesti ei jäänud üle- 16 või enam kilomeetrit ilma ühegi baari, kraani, kaevu või ojata!).

Lago oli juba oluliselt suurem, aga sealgi olid enamik maju akendeta. Teejuhist lugesin, et seal olevat baar, ent- mis on siin maal pühapäeviti kinni? Jap. Jäi viimane päikesest põlenud teejupp Berduceroni. Alberg oli juba täis, õnneks oli kohalikus hostel/restoran/baaris võimalik saada üks tuba suure voodiga. Otsustasime selle Terezaga kahe peale võtta. Tõeline luksus. Voodit peab küll jagama, aga mitte mingit norskamist!

Õhtusöök oli armas. Joonistasime paberist laualinad Tereza pliiatsitega kirjuks. Pärast eilset lihaorgiat otsustasid kõik naised lihtsa ensalada mixta kasuks. Ja need pidid olema küll umbes maailma suurimad ensaladad, mis meie ette toodi. Mike söötis mulle teiselt poolt lauda friikartuleid. Mulle tundub, et ma mõjun inimestele, kes vanuselt kuhugi minu vanemate-vanavanemate kanti jäävad, alati kuidagi umbes nii nagu tuleks mind kohe adopteerida. Põhjust ei oska arvata.

Annie Rose ja Marcos käisid vahepeal üht koera patsutamas. Marcosel hakkas keti otsas kutsust kahju, mõtles, et laseb korraks jalutama. Koer vaatas veel korra tänulikult otsa, enne kui õnnelikult ühe õuel seisnud matkasaabastest hambusse haaras ja saba liputades olematusse kadus.