Mike oli vist nagu ikka, üleval juba neljast või viiest ja ootas.
Ja pakkis. Tal on mingi täiesti jabur süsteem selleks. Võtab
minimaalselt pool tundi. Võrdluseks- mul kulub max kaks minutit.
Muide, ma vist ei ole Marcose camino-girlfriendi loost
kirjutanud? Minu meelest üsna jabur ja natuke äge ka.
Esimest korda caminot kõndides tutvus ta ameeriklannaga.
Järgnes camino-romanss. Marcos pidi ise teelt varem lahkuma, aga
kutsus neiu külla. Kui tüdruk tee lõpetas, kirjutas ta Marcosele,
et kuule, sorrü, mul oli siin teine romanss ka, ühe austraallasega,
kas sa ikka veel tahad, et ma tuleksin? Marcos tahtis. Nad olid viis
aastat koos, elades nii USAs kui Hispaanias ja läksid lõpuks lahku,
sest ei suutnud ühise elukoha osas otsustada. Aga vot tollele
teisele romansile läks seesama neiu ka külla. Austraaliasse. Oma
õega. Tema õde on nüüd tolle austraallasega abielus...
Aga, igatahes. O Pedrouzos otsustasime eraalbergi kasuks. Eilne külm
oli ikka veel kontides, nii et soe dušš kulus ära. 10 eurot öö
mõnusa koha eest, ma arvan, on väärt.
Eelmisest aastast jäi meelde umbe mõnus õhtusöök O Pedrouzo
nimega restoranis (jap, hästi palju tuli nime panemiseks vaeva
näha, arvan). Seal pakutakse vist alaliselt kuumal laavakivil
sööjate ees lõplikult valmivat veisefileed. Jätkuvalt imetabane.
Annie Rose pidas küll maha tõelise sisevõitluse oma lehmaarmastuse
ja väljaspool caminot rakenduva taimetoitluse teemadel.
Muidu pisut härras-harras meeleolu ja palju veini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar