15.juuni, esmaspäev. O Pedrouzo- Santiago

Mul pole aimugi, kes need on, aga nad olid toredad. Viimased kilomeetrid ongi täis meeletutes kogustes võõraid inimesi.

Viimased 20km on juba päris hästi tuttavad. Liiga looduskaunis ei ole. Inimesi on rämepalju. Hommikusöökide hind on kahekordistunud. Haigusepisik on sees. Aga siht on silme ees. Reserveerisin endale ja V-le Santiagos Hospederia San Martin Pinarios pilgrim roomi. Tegemist siis suure hotelli kõige askeetlikumate toakestega. Ent tuba on aus, privaatne, ei maksa eraalbergidest oluliselt rohkem (kui arvestada, et hinna sisse käib hiiiiiiglaslik hommikusöök) ja hotell ise on katedraali kõrval. Enamik inimesi vist lihtsalt ei tea, et neil on uhkete sviitide ja tavatubade kõrval ka selline variant.

Kui Santiagosse jõuan, hakkab kell 12 saama. Missale ma ei kiirusta, kõnnin hoopis rahuliku südamega hotelli. Vastutustundetu palverändur?

Hirmus veider, kui erinev Santiagosse saabumine iga kord olnud on. Meeletust rõõmust lõputu tühjuseni. Seekord pole vist kumbki.

Kella poole viieks olin leppinud kohtumise Santiagos elava eestlanna, Siretiga. Absoluutselt suurepärane kohtumine! Esiteks on Siret hirmus kihvt tüdruk. Teiseks oli ta ette valmistanud Santiago kaardi, kuhu on märkinud kohad, mis tema meelest kindlasti avastamist väärt on, sh ägedad baarid. Ta ise elab Santiagos ühes hispaanlasest elukaaslasega, töötab ühes kallima järgu hotellis ja vastab oma välimuse tõttu päevast päeva küsimustele, kust ta pärit on.

Lepime camino-familiaga kokku viimase ühise õhtusöögi. Kell pool üheksa casa Manolos Cervantese platsil. Koht, mida keegi kellelegi soovitanud oli jne. Ja seda nähes saan aru- kurja küll, see on ju seesama koht, kuhu sattusin kõige esimest korda, kui Santiagosse jõudsin. Tony soovitas seda juba aastal 2010! Ja kuhu olen naasta tahtnud, aga pole üles leidnud. Ettekandjad trallivad jätkuvalt hirmsa hooga ringi ja tassivad ette hiiglaslikke toidukoguseid. 

Casa Manolo 

Anniega ühinesid tema härra isa ja tema abikaasa isa, kes üheskoos mööda Hispaaniat ringi seiklevad. Härradest on saanud parimad sõbrad ja muuhulgas näevad nad välja nagu vennad. Härra isa oli neist kahest tuvastatav peamiselt selle järgi, et ta tänas kõiki (meid oli umbes kümme?) tema tütart nii hästi hoidmast ja enne kui keegi silmagi pilgutada jõudis, oli ta tasunud kogu laudkonna arve.

Annie Rose isa ja äiaga

Tänu Sireti päeval jagatus soovitustele läksime pärast õhtusööki ühte pisut teistmoodi baari. Selle nimi oli äkki Momo? Turu lähedal asuv baar on ehitatud kunagisele tänavale. Ehk siis üsna otseses mõttes on tänavale katus peale ja baarilett sisse ehitatud, asfalt ja sebrad alles jäetud.

Kuskil kesköö paiku jõuab Santiagosse ka V. Tuleb ära juua kogu kohalik liköör.