Ärkasin kell kuus, põhjuseks ilmselt jätkuv päikeseparanoia.
Hävitasin köögis jäägid. Kohvi enne sihtkohta ei saanudki. Olime
camino-familiaga leppinud, et peatume seal. Aga A Fonsagradas osutus
alberge olevat oluliselt rohkem kui üks. Kõndisin siis mööda
linna ringi ja otsisin saabuvaid sõpru nagu kassiema oma poegi.
Marcos kurtis eelarvepuudujääki ja läks 2km edasi, et 10-eurose
albergi asemel 5-eurosesse jõuda. Võimalik, et ehk tahtis
tegelikult hoopis omaette olla, sest kõik pakkusime, et võime selle
vahe kinni maksta. Lõpuks ei jäänud muud üle- ostsin talle
vähemasti kohvigi, enne kui ta edasi põrutas.
Seekordne õhtusöök oli taas ühine, ehkki vähendatud koosseisus:
Gian Luigi, Tereza, Annie Rose, Mike, Julio. Menüüs värske salat,
tuunikalapasta, küüslaugusaiakesed ja puuviljasalat.
Kui Mike albergi kõndis a ma parajasti jälle midagi matsutasin,
siis küsis ta, et kas ma PÄRISELT ka lihtsalt söön koguaeg? (Olgu
öeldud, et enese meelest üldse ei söö)
Otsaesiselt hakkas nahk maha kooruma. Rääkisin sellest V-le, kes
lubas Santiagos kohtumise hetkeks muretseda Hannibal Lectori stiilis
maski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar