11.juuni, neljapäev. Castroverde- Lugo (20 km?)

Hommikul läks ses mõttes pahasti, et Lugos pulperiat tutvustada lubanud Samuel ootas mind juba varahommikul, et koos kõndida. Paraku ei suutnud ma aga kuidagi tempot piisavalt rahulikuna hoida ja põrutasin kogemata eest ära. Tee ise oli üsna igav ja üksluine, nii et ööülikoolid olid jälle omal kohal. Mh kuulasin üht psühholoogi rääkimas, kuidas väikeste laste jaoks on maailmatuma katastroof, kui nad ei saa, mida tahavad, kohe ja praegu. Aga kui täiskasvanu samamoodi tunneb, tasuks neuroosi kahtlustada. Mul on sellest seisukohast vaadatuna vist pidevalt neuroos- tahaks kõiges selgust. Kohe ja praegu.

Siis, kui alberg pole veel avatud, aga inimesed hakkavad saabuma.

Lugo on muide päris äge linn, vanalinn on ümbritsetud rooma-aegse 2km pika müüriga. Ma pole küll Hiina müüri näinud, aga minu kujutlustes on see siin tema väiksem sugulane. Kohalikud kasutavad seda muuhulgas tervisejooksu tegemiseks.

Käisime katedraalis. Üks seal töötav proua tutvustas koha lugu. Osa sellest jäi mulle küll arusaamatuks- ei teagi, kas kesisevõitu kokkupuuted katoliiklusega mängivad siin oma osa. Katedraali põhiline eripära näib seisnevat aga umbes selles, et seal on 24h püha sakrament. (Kuna ma mitte aru ei saa, mida see täpselt tähendab, kirjutasin automatismist K-le, kippudes unustama, et ta vist on pahur mu peale juba viimased ma-ei-tea-mitu-aastat.)

Samuel viis meid pulperiasse. Näppasin pulpot tema kõrvalt- no ei suuda rohkem kui paar-kolm viilu kaheksajalga korraga, ükskõik, kui hästi see tehtud poleks. Muidu mekutasin chipironest.

Tereza tegi massaaži. Tähendas see poolpaljalt keset magamisruumi lamamist (mujal polnud kohta), härrad olid rõõmsad nagu noored vasikad.

Muide, härrade vasikatempudest rääkides... Istun mina parajasti albergi ees, kui teise korruse aknast paistab korraks Mike'i irvitav nägu. Järgmisel hetkel paistab samast kohast juba tema paljas tagumik. Siinkohal on vist paslik meenutada, et see väärikalt küpsenud härrasmees saab homme 72-aastaseks.

Õhtul jõudsime veel Mike'i ja Marcosega baare avastama. Tee peal jalutas vastu ka lemmik old grumpy, Rob, kellele lendasin ilma eelhoiatuseta kaela ja lubasin ära kodustada. Pahural austraallasel ei ole kogu selle jama peale aga nähtavasti suurt muud varianti, kui vaikselt sulama hakata. Järgmisel hetkel tegi ta juba meile kõigile baaris džinntoonikuid välja. Ta ise pole seejuures isegi mitte alkoholisõber. Hoolimata kõigest jõudsime albergi sulgemise ajaks, kümneks, tagasi. Eks suuremates linnades on see oht, et tahaks ikka kuhugi jõlkuma ja elu avastama jääda, aga siis istud ukse taga nagu miška. Ja küllap on see varajane sulgemine ka õiglane- kes täpselt tahaks keset ööd meeletult lärmi või hommikul pohmelli.

Jäime Marcosega veel jutlema. Alati naeratava hipi kestas on hirmus tundlik ja tuleviku osas suures segaduses mees. Veider, ta on lühikese ajaga nii lähedaseks saanud. Ent homme on viimane öö temaga samas albergis. Edasi on tal plaan teha juba oluliselt pikemaid distantse, et esmaspäevaks Barcelonasse tööle jõuda.