26.06 O’Cebreiro – San Mameda

Paar km päras O'Cebreirot

Pärast paari tundi kõndimist leidsin avatud baari, kus hommikust süüa. Mingil põhjusel otsustas selle omanik, et ta ei taha minu käest raha. Kas ma näen välja kuidagi eriti vaene või räsitud? Aga see juhtus just sel hetkel, kui olin Andreile kurtnud, et Prantsuse teel on ilmselgelt liiga palju inimesi. Nii palju, et kohalikud ei saa enam endale liigset spontaansust lubada. Seega olin väga mõnusalt üllatatud. Mitte raha kui sellise kokkuhoiu, aga just sellise žesti pärast.

Vaadete üle ei saa jätkuvalt kurta

Täna kohtasin teel ka vanaprouat, kes oli küpsetanud hunniku pannkooke ja pakkus neid mööduvatele palveränduritele suhkruga ülepuistatuna. Seejärel küsis annetust. Samas, miks mitte. Galicia ei ole just Hispaania rikkaim piirkond ja miks mitte teenida mingisugustki lisaraha palverändurite arvelt? Se
da enam, et pannkoogid on tegelikult ju hirmus toredad. Otsustasin nii ja naeratasin hommik otsa idioodi kombel.

Andrei kurdab, et on juba ligi nädalakese kõndinud murtud ribiga. Mingi redelita narivoodi süü. Ja ta ei taha arsti juurde minna, sest arvab, et arst käsiks tal puhata, aga tal ei ole puhkamiseks aega.

Tänase koondnimetus võiks olla „juhtumisi loomadega“. Hommikut alustasin sellega, et mulle tuli vastu lehmakari, kõigil ähvardavad sarved peas. Mitte, et ma neid pahatahtlikkuses kahtlustaksin, aga… Mis siis, kui mõni neis on uudishimulik ja pöörab pead? Ja selle käigus olengi nagu möödaminnes šašlõkivardasse pistetud? Ühes väikeses külakeses üritas minuga sõprust sobitada jällegi üks suur (ilmselt noor) koer. Küll uudistas ta mu kõndimiskeppi ja püüdis seda haugata, küll katsetas käe limpsimisega. Veel hiljem eskortisid mind nii kilomeetri jagu kaks hiiglaslikku peni. Ühtki küla polnud läheduses, ühtki inimest polnud läheduses. Kujutlesin, kuidas nad on miskised kujumoondajad ja kohe-kohe muunduvad nad minu ees näiteks bandiitideks. Aga ei muundunud. Mina keerasin teelt ära, nemad vaatasid veel korraks hüvastijätuks ja jätkasid oma teed.

Pärast 36 km-st kõnnakut jõudsin San Mameda albergi. Tegemist on albergide taevaga. Mõnus rahulik atmosfäär, aias paterdavad ringi pardid, kõikjal on mõnusad toolid (lamamistoolid, kiiktoolid, lihtsalt toolid). Klaver. Isegi jõusaaliratas oli nurka paigutatud.  Kohv, tee, küpsised ja müsli on vabalt võtmiseks. Hind on pisut kallim kui tavaliselt – 10 eurot, aga koht on seda enam kui väärt.  Hommikusöök on siin muide hinna sees. Siin on taas kord õhtusöök taimetoitlastele, aga see on vist kõige parem õhtusöök seni. Suurepärane Galicia supp, armastusega tehtud Hispaania omlett (jap, mune ja kartulit pannile lüüa on võimalik väga erinevatel moodustel, isegi kui lõpptulemus täpselt ühesugune välja näeb), quiche, salat. Magustoiduks Santiago kook (lihtne magus pähklitega kook, aga jällegi – siin on see hoolimata lihtsusest nii palju parem kui nt eelmisel õhtul O’Cebreiros) ja puuviljad.