15.06 Burgos – Hontanas

Ärkasin esimeste kolistajate peale üles ja kukkusin ise kolistama. Kuueks olin albergist läinud. Ilm oli hommikul jahe, aga taevas kuidagi kõhedusttekitavalt pilvitu. Ja peagi hakkaski päike kütma. Kui keegi ajaks mind kiilaks ja topiks kaameli põie pähe vms, siis oleks suurepärane ilm piinamisvõtete treenimiseks.

Saksa poiss Steffan liikus kaunis sarnases tempos. Olen teda üle paari päeva samades peatumispaikades näinud, aga mitte kunagi juttu rääkinud. Kõndimine muutus peagi veidraks võiduajamiseks. Kui tema pahkluu tunda andis, sain mina edumaa, kui mul põlve valu lõi, sai selle jällegi tema. Päike ajas sellist kepsakat tigedust täis, et tempo läks kuidagi eriti kiireks. Pealegi kõnnime me mesetal – kõrgplatool, kus üles- ega allamäge turnimist pole. Steffan ütles ühel hetkel minust taas kord möödudes, et tema tänase päeva eesmärk on minust ette jõuda.

Vaatan, kuidas lisaks olemasolevatele päikesevillidele tekivad muudkui uued, algul pisikesed villikesed, mis pärast omavahel ühinevad. Ja ma ei saa mitte midagi teha. Lõputu piin lõpeb ootamatult meie ette ilmuva Hontanasega, kuhu jõuame muide täpselt üheaegselt. Oleme mõlemad kuidagi nii õnnelikud, et lööme spontaanselt käsi kokku ja sigarõõmus Steffan teatab, et ma olevat tough girl ja gorgeous girl. Ohoh?

Alberg. Dušš. Nahk koorub suurte ribadena nii õlgadelt kui kaelalt (MIKS ma ei ostnud mütsi, mis heidaks varju ka selja taha, MIKS?). Aaloe geel VALUTAB nahal.

Jalas on väike auk

...ja käel on veidi vähem nahka kui varem

Paar tundi und, väikesed õlled. Tutvun paari järjekordse iirlasega. Iirlased mulle meeldivad. Igasse päeva väike iirlane?

Kõrval joovad õlut kaks kohalikku jorssi. Neil on kaasas koer. Tõugu ei tea, aga tean, et neid kasutatakse võitluskoertena. Tüübid käituvad koeraga tõeliselt vastikult – ühel hetkel kutsu-nunnutavad ja musitavad, järgmisel löövad, sõimavad ja sikutavad kaelarihmast, millel on ogad sissepoole. Lõpuks pakitakse koer autokökatsisse ja sõidetakse kummide vilinal minema. Iirlased kommenteerivad, et Dublinis sellist looma nähes tead samal hetkel, et selle omaniku näol on tegemist pisut kriminogeensemat tõugu inimesega.

Eile rääkis üks itaallane noormehest, kes oli caminol enesetapu teinud. Tundub uskumatu.

Sain taas kokku Kate’iga, kelle ema asemel on reisikaaslaseks nüüd sõbranna Jane, kes teeb Hispaanias vabatahtliku tööd, aga kes on õppinud hoopiski maalikunstnikuks. Jane räägib oma töödest, mille tarbeks ta laskis end hüpnotiseerida, et teada saada, kas tal on olnud varasemaid elusid. Olevat olnud küll. Nende eelmiste elude põhjal nüüd maalibki. Väiksed kõrvalnähud on ka – talle ilmutavat end magamistoas mõnikord inimesed, keda enam olemas pole.