Päike on pilve taga, tõusud ei tapa. Hea päev. Mõned
kohad lõhnavad nagu mesi… Muud on õites, lilled õitsevad…
Puente la Reina privaatalberg Jakue võtab peaaegu et
õnnepisara silma. See asub samas majas kolmetärnihotelliga, on selle
keldrikorrusele ehitatud osa. Harilikke tingimusi arvestades paradiis. Dušid
mängivad muusikat, teevad seljamassaaži ja on tõenäoliselt vajaduse korral
valmis poliitikast vestlema. Siin on köök, restoran, baar, erinevad ruumid
lugemiseks ja olemiseks.
Baaris tellin õlut. Seltsiks on Stefani, Dieter ja
Rachel.
Uut inimgaleriisse: USA itipoiss Kenneth, kes tuli
30kg-se matkakotiga, sest plaanis algselt hoopis pikemalt Püreneedes turnida,
aga ootamatu ilm pani plaanile põntsu. Enne, kui vabakutseliseks hakkas, teenis
ca 20 000 dollarit. Mõtleb välja igasuguseid vahvaid uusi lahendusi, mis
mulle hirmu nahka ajavad. Mõte sellest, et inimest käsipidi tervitades saabki
ühel hetkel kogu vajaliku info kohe kätte või… Nojah, eks ma harjungi vist
kohati uuendustega sama innukalt nagu mu vanaema, kes siiamaani pole päris
kindel, mida sõna „internet“ tähendab.
 |
| Ken, Nicole, John |
 |
| Keskel Dieter |
19-aastane austraallanna Nicole, kes on tohutult
aktiivne energiapomm. Kuu aega alkoholi ei joo – tema lubadus iseendale. Tahab
saada näitlejannaks ja räägib pikalt „Home and Away“ castingutest. Loodab seal
kunagi mitte väga kauges tulevikus osa saada.
Õhtustame selle seltskonnaga koos. 13 euri,
all-you-can-eat. Ai. Halb mõte. Olen totaalselt ülesöönud ja samas pole üldse
ülearu raha, mida kulutada. Olen siiani selliseid kulutusi teinud pigem
seltskonna pärast. Õhtusöögiga kaasnevad vestlused on üks toredam osa päevast.
Täna tundsin esimest korda, et olin kuidagi vales seltskonnas. Iroonilisel
kombel on selleks seltskonnaks enam-vähem minuvanused inimesed. Mulle meeldivad
need inimesed miskipärast ükshaaval rohkem – kambakesi muutuvad nad
keskkooliklassiks. Praegune seis – Stefani pillub kuulsate kirjanike nimesid ja
teoseid, mis on kõik „amazing“. Kuivõrd söögikohas on silt, millel palutakse
sööki mitte kaasa võtta, siis topivad Stefani ja Rachel banaane kotti. Viskavad
nalja inglise poisi Johni ja teel nähtud vanema saksa paarikese üle. Dieter on
end täis lakkunud, Ken räägib oma heast keelteoskusest (ühtlasi üritavad nad
Dieteriga nii salakeele mõttes saksa keelt purssida, aga seda sellisel tasemel,
et isegi mina saan kõigest aru). Edasi tuleb välja, et Ken satub pidevalt
inimesi plahvatustest ja igasugustest muudest õnnetustest päästma. Hiljem püüab
ta ühele elukutselisele kokale kokandusnippe jagada. Mina ei oska kuidagi
sulanduda ja mõtlen, et mulle meeldib caminol vist kõige enam 50+ inimeste
seltskond. Kuidagi pingevabam.
Homne ilmateade lubab vihma, külma ja äikest.
Vasak põlv teeb laskumisel järjest rohkem haiget.
Äkki peaks igaks juhuks kuskilt elastiksideme ostma.
Pean omaenda camino kuidagi jälle üles leidma…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar