Päike! Vahetult enne Logronot on üks vanadaam oma
pisikeses värvilises teeäärses majakeses püsti pannud väikese kohvilaua – tasu
annetustes. Samas, kõik asjad kaovad nagu imeväel kohe pärast seda, kui
inimesed on raha karpi pannud. Sellegipoolest võluv ja omapärane vahepeatus.
Logrono on siinses mõistes üsna suur linn, nii et loodan lõpuks põlvele elastiksidet
saada, aga tutkit, just täna näivad kõik maailma apteegid suletud olevat. Linn
ise lõpeb kilomeetreid kestva pargiga. Inimesed jalutavad koeri, jooksevad,
sõidavad rattaga. Pargi lõpus on lauake, mille juures istuv meesterahvas ei
lase mul mööduda. Saan credenciali pitsatijälje, aga mis veel parem – olin just
hakanud korisevat kõhtu tundma, kui mulle pistetakse pihku õun ja paar küpsist.
Vastu ei taheta midagi. Naeratus läheb järjest laiemaks ja laiemaks.. Paraku
teeb järgnev tõus põlvele põrgupiina ja jätan heaga mõtte järgmisse linna
jõudmisest ning peatun veel enne ühte Navarrette’is. Vähemasti on siin avatud
apteek, kust saan elastiksideme. Apteekril ei ole ühtki kahtlust – „oo,
pelegrina!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar