Mõtlen siin, et siin oldud aja peale peaksin mägedest üles-alla kalpsama nagu gasellike, aga reaalsus on ikkagi pigem kašelotikese moodi. Nii et tänase tõus-tõusus kinni maastiku üle ma ülearu rõõmus ei olnud, kuniks – tadamm, ühel hetkel hakkas paistma ookean! Sealsamas mäeserval istus ameerika poiss Sam, silmis õrn pisaravärelus ja mõtles elu ja ilu üle. Ma väga pikalt mõtlema ei jäänud – ca 17-18 km oli veel minna, et see ookean oma isikliku varbakesega järele katsuda. Viimased kolm kilomeetrit jalutas mulle vastu Heiki.
Läksime ilma minu kotti ära panemata (hotellituba!
Täitsa oma tuba! Mitte ühtki nari enam!) lõunat sööma. Lõunalauale toodi kurja
kala kõlaga angler-fish (kõlab ju nagu angry fish?). Ma ei tea, kes ta eesti
keeles olla võiks, aga seinal rippuvalt pildilt võis näha, et kui selline
mölakas kuskil vastu ujuks, siis ehmataks ära küll. Aga ohututeks tükkideks
hekseldatuna maitses hästi.
 |
| Tuletorn |
Otsustasin, et tava – Finisterras reisikraamist
millelegi tuli otsa pista – vajab järgimist. Sobilik ka tava ajaloo koha pealt
– kui vanasti pistsid voodimutukatest ja igasugustest muudest elukatest läbi
näritud palverändurid Finisterras kogu kraami põlema, siis noh – ma kohtasin ju
teel ka voodimutukaid! Kuigi loodan, et sain neist ka lahti ja päris kõike
põletada nagu ei tahaks. Panime mu
maikale tule otsa. Hirmus hästi põles. Ma ei ole päris kindel, kas ma tahan
teada, millest see tehtud oli.
 |
| Põleb! |
Kohtasin maailma lõpus ka naist, kellega San Mamedas
pikalt juttu rääkisime. Ta oli kirjutanud midagi paberile ja plaanis seda
põletada, aga ei saanud seda kuidagi põlema. Olukorda tõttas päästma rüütel
välgumihkliga Heiki näol. Tema arvas küll hoopis seda, et paber on mõeldud
tulehakatuseks ja oleks esimese hooga hoopis abivajaja käes olnud koti põlema
pistnud…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar