19.06 San Nicolas – Reliegos

Ca 40km päev. Põhjuseks ühest küljest kõle ilm (nõme peatuda, parem kõndida), teisalt arvutused, et kui täna plaanitust 13km rohkem kõndida, siis jõuaks homme ilusasti Leoni, saaks seal peatuda ja ei peaks lihtsalt läbi tormama. Mittemidagiütlevad teed paraku jätkusid. Füüsiliselt on see muidugi lihtsam – sile tee, ei mingeid tõuse ega langusi. Vaimselt jällegi raske – ühtlane ja igav, mitte midagi vaadata, kõik vahemaad tunduvad lõputud.

Kate ja Jane poolel teel St Jeanist Santiagoni

...no ja mina ka

Kui selline tee kestab kilomeetreid, on lõpuks päris tüütu

Reliegos osutus nii jaburaks, et kaalusime Kate’iga tõsimeeli korraks isegi 5km edasi minemist, aga juba ainuüksi tallaalused olid kõndimisest nii ära taotud, et vähemasti mina ei oleks seda vist suutnud. Esimene koht, kuhu sisse astusime – ülemäära kallis alberg, mida guidebookides ei ole. Selle ees seisis valge hobune ja selle ees valge hobuse omanik – inglise-hispaania päritolu kauboi. Temas oli midagi väga veidrat, sünget ja jõulist, üdini negatiivset, nii et põgenesime instinktiivselt. Järgmiseks sattusime karismaatilise omanikuga baari, mille seinad on täis kirjakesi palveränduritelt. Jätsime ka omalt poolt sinna paar rida.

Alberg, kus peatuda otsustasime, on puhas ja korralik, aga hospitalero on ebasõbralik ja just hospitalerode põhjal kipun albergide üle otsustama. Muuhulgas ei luba ta meil naride esimesi korruseid võtta, kuigi tuba on täiesti tühi ja kuna jõuame hilja, võib kahtlustada, et sinna enam kedagi ei tule. Radikad, mis on algul soojad, muutuvad jahedaks 15 minutiga. Lähen uurima, kas võiks ehk radikad tagasi sisse lülitada või teki anda (st isiklikule magamiskotile lisaks). Väidetavalt ei tööta radikad üldse (kamoon, just töötasid ju) ja teki laenamise eest küsitakse 1 euro. Sööma läheme albergist välja, kuigi siin pakutakse tavapärast 9eurost pilgrim menu’d. Leiame lihtsalt, et ei taha raha jätta kohta, kus inimesed tunduvad ebasõbralikud.

Teistpidi mõeldes – ebasõbralikud inimesed on caminol nii harv nähtus, et need üksikud tunduvad omamoodi nunnude loodusnähtustena (Portugali teel oli selleks umbkeelne soomlane Jorma – teda ja tema väga armsaid teekaaslasi olen hiljem ka Tallinnas kohanud).