Jalutan täna vanema ameeriklanna Deborah’ga. Võtan vastavalt tempot maha. Ta räägib, et kohtas samuti seda veidrat Reliegose kauboid. Tolle nimi olevat olnud James Dean…midagi ja valoge hobuse nimi oli Thunderbird. Naine on endine tantsija ja plaanib pärast caminot välja anda voldiku sellest, kuidas teekonnal enda tervist hoida ja käsist jalust terveks jääda/tervemaks saada.
 |
| Deborah |
Ma ei väsi imestamast, et siin on baarides sageli
tööl vaid üks inimene, kes täidab siis nii ettekandja, baarmeni kui kohati ka
koka ülesandeid. Kui keegi tellib näiteks hamburgeri või lihapallid või mida
vaid, siis kaob ainus töötaja lihtsalt mõneks ajaks kööki toitu valmistama.
Leidsime ameeriklannaga guidebookis mittekajastuva
uhiuue Villavante albergi. See on nagu väike oaas. Inimesi peatub siin vaid
mõni, kõik on puhas ja ilus.
Õhtusöögilauas räägivad naised vanadest Hispaania
meestest – kes on tahtnud kedagi musitada, kes rinda katsuda või mööduval
naisel pluusikaelusest haaranud, et näha, mis nägemus sealt koidab. Tunnen end
sarnaselt eilsele, kus pisike peoloom rääkis, milliseid veidraid suhteid
caminol tekib – olen sellistest juhtumitest kuidagi eemale jäänud ja selle üle
üsna rõõmus.
Inimgaleriid: Lõuna-Korea juurtega Bostoni neiu,
kelle nime ma isegi ligilähedaselt hääldada ei oska, asus Roncesvallesist
Zubiri poole teele hirmus vihmase ilmaga, jalas matkasandaalid. Külma kartes
ignoreeris ta valu, mille tulemusena hõõrusid sandaalid läbi sisuliselt kõigist
nahakihtidest, mis olemas on. Neiu kõndis veritsevate jalgadega Zubirisse ja
avastas alles siis, et haavad on nii sügavad, et jalad lihtsalt ei lõpeta
veritsemist. Arsti juures käies selgus, et need haavad ei vaja paranemiseks
mitte päevi, vaid nädalaid, niisiis veetis ta paar nädalat nunnakloostris. Nüüd
on ta teist päeva taas teel.
Prantslanna Eva kõnnib teed koos eesel Victoriga,
kes on muide eelmisest teel nähtud eeslist kõvasti kobakam. Saan eeslit pärast
õhtusööki saiaga toita. Kui eesel tahab, siis ööbivad nad Evaga justnimelt
seal, kus eesel tahab. Nii oli Eva viimati sunnitud veetma öö Leoni pargis, sest
eesel otsustas, et aitab küll ja jäi magama. Eval läks tükk tegemist, et
olukorda politseinikule selgitada.
Minu käest küsitakse kõige enam: kus asub Eesti? Mis keelt Eestis räägitakse? Kas eesti keel on vene keele sarnane? Põhiline küsimus kõigile on muidugi see, miks nad caminol on. Mina ei oska väga täpselt vastata. Äkki selleks hetkeks selgub, kui Santiagosse jõuan?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar