Mis värk sellega on, et löön peaaegu igal õhtul
vasaku sandaaliga parema jala uuesti veriseks?
 |
| Vihmane Rachel paremal |
Ilmateade ei valetanud – vihma kallab hommikust
saadik. Sobib mu tujuga üsna hästi, nii et veidralt kombel tunnen head meelt,
et end halvasti tunnen. Pamplonast muretsetud vihmamantliga näen välja nagu
kõndiv telk. Eilne kamp otsustab Estellas peatuda, mina jalutan edasi. Kuivõrd
enamik inimesi peatub just seal (sest guidebook soovitab?), on tee edasi juba
meeldivalt inimtühi. Õigupoolest ei näe ma järgmise 10km jooksul üldse ühtki
palverändurit. Vabanen alateadlikust tungist pigevalt kellegagi sammu pidada.
Astun omas tempos.
Pikema peatuse teen Irache kloostri juures. Sobiv
koht ilkumiseks – kloostri juures asub veinipurskkaev kust voolab tasuta veini.
Ohe näha, et oled veinipiirkonna lähedal, kui veekraani kõrvale ilmub
veinikraan… Ei ole üldse väga halb vein, kusjuures. Täiesti mõnus lauavein.
Ripun mõnd aega suudpidi kraani all ja jätkan teed juba oluliselt joviaalsemas
tujus.
Jalg hakkab järjest tugevamini tunda andma. Viimased
paar kilomeetrit lonkan maha.
Monjardini kahest albergist valin selle, mis on
vanem ja kehvemate tingimustega. Valik on muidugi täiesti teadlik – kuulsin
selle kohta Alessandrolt palju head. Albergi peavad Hollandi kristlased, kõik
loomulikult camino läbi teinud vabatahtlikud. Vihmase päeva lõpuks jõudsin
kõige mõnusamasse kohta, mis üldse olemas olla võib. Hospitalera tervitas
kättpidi, aitas väsinud jalad vabastada läbivettinud matkasaabastest. Albergi
eesruumis põles kaminas tuli, ümber selle istusid lõbusad vanemad
härrad-prouad. Sain duši all taas inimeseks, pesin pesu ja asusin lõkke äärest
sellest kraamist ainsat hädavajalikku, kampsunit, kuivatama.
Inimgaleriisse lisandub vanem saksa katoliiklastest
Taize-fännidest paar. Naeratavad, on sisemist rahu tulvil, kõnnivad teed juba
mitmendat korda.
Noor brittidest paarike reisib ringi telgiga,
albergides peatuvad nad ainult tõsiselt kehvade ilmade korral. Tüdrukul on
jalad täitsa katki, igapidi ära teibitud ja elastiksidemetega kokku tõmmatud.
Vanem Itaalia härra on viimased paarkümmend aastat
töötanud Firenzes hotellimänedžerina (mõtlen õndsa näoga Firenze jäätistele…).
Tööle hakkas ta juba puhta lapsena, pärast isa surma. Seetõttu jäi ka tema
koolitee lühikeseks ja ta asus seda ise edaspidi täiendama välisriikides
töötades ja sealseid keeli õppides. Nii et tegemist on sisuliselt autodidaktist
polüglotiga.
Lõbus D’Artagnani välimusega prantslane ei räägi
inglise keelt, aga saab sellest aru ja saab käte, jalgade ja maeiteamille abiga
suheldud. Jalutab alates Le Puy’st (kirjutasin ma selle õigesti?).
Üks ameeriklanna jalutab oma 10-aastase pojaga.
Ühine family-style-õhtusöök. Kõik istuvad koos nagu
suur perekond. Ühel hetkel võtab hospitalera sõna ja ütleb, et neil on kõigile
kingitus. See on kerge, sest caminol ei ole kellelegi lisaraskust vaja. Ja
ulatab kõigile nende EMAKEELSE Johannese evangeeliumi. Mis seal salata, mul
jääb suu lahti, kui eestikeelse evangeeliumi saan. Hispaania külakeses.
Õhtusöögile järgneb huvilistele mõeldud Jeesuse
meditatsioon. Mul pole õrna aimugi, mis see on, aga olen uudishimulik.
Skeptiline Dieter muidugi ei tule, küll aga kommenteerib hiljem, et teadis, et
ma lähen. Mul on ju sellised värvilised püksid.
Meditatsioon toimub ühes pisikeses hubases ruumis.
Palju seal ei räägita. Kõik võtavad punased pleedid, istuvad nii, et mugav
oleks. Sulgeme silmad. Taustaks mängib rahulik muusika (ja ei, ei ole
paaniflöödid, päriselt on mõnus rahulik muusika). Üks hospitalerodest loeb paar
katkendit Johannese evangeeliumist, aga sellega sõnaline osa ka piirdub. Ca
pool tundi iseendaga teiste keskel, mille järel pakutakse rahustavat
piparmünditeed. Pleed lubatakse mul tuppa kaasa – ju mul on siis juba selline
külmavarese nägu…
Tuleb meelde, mis tunne on olla mitte lihtsalt
rahulolev või rõõmus, vaid tõesti tunda end õnnelikuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar