Nahk oli eilsest päikesest nii valus, et linad tegid öösel haiget.
Ühtlasi püstitasin sel lainel täna ilmselt isikliku kiirusrekordi
nii üles- kui allamäge kõndimises. Põhiliine
motivatsiooniallikas- vältida päikest nii palju kui võimalik ja kiiresti sihtpunkti jõuda. Suuresti väga ilus teekond,
tegelikult. Füüsiliselt raskemapoolne- algul mitu kilomeetrit
tugevalt ülesmäge, hiljem lõputult allamäge. Põlvedele paras
põnts.
Üks suurejoonelisemaid, samas veidralt õõvastavamaid kohti teel
oli Embalse de Salime. Hiiglaslik tamm jõel, täiesti hüljatud
majad selle juures. Ma ei ole päris kindel, mis lugu seal veel on, aga selle tammi endaga on seotud vist umbes selline taust- seda hakati ehitama kuskil II maailmasõja aegu, hoolimata sellest,
et finantsidega läks järjest halvemini ja halvemini. Kuidagi
pigistati see ehitus vist ikkagi lõpuni välja, ehkki nii paarsada
inimest suri ehituse käigus kehvade töötingimuste tõttu. Milleks
seda nüüd kasutatakse või miks selle läheduses majad tühjad on
või miks kõige selle keskel on üks hotell ühes baariga, ei oska
arvata mitte.
Tempo oli igatahes selline, et Grandas da Salimes olin juba pisut
enne kahtteist. Mõnus paus kohvikus Gian Luigiga, taustal Valentin
ja Ignacio veidraid ooperiaariaid laulmas. Polnuks seda valutavat
päikest, oleks võinud veel üksjagu edasi kõndida.
Mõne aja pärast saabusid Mike ja Annie Rose, kes vaidlesid
ennastunustavalt selle üle, kumb peaks adopteerima hulkuva koera,
kes nendega juba alates tammist kaasa jõlkus.
Marcos ja Annie Rose kudistavad järjekordset koera |
Otsustasime valmistada ühise õhtusöögi 12-le. See tõi kaasa
miniskandaali Antonio esituses, kelle Annie köögist välja peksis.
Antoniol oli nähtavasti aga oluliselt rohkem probleeme- miks ei
sisalda õhtusöök liha (sest Antonio, sind polnud otsustamise ajal
kohal, küll aga oli paar taimetoitlast!) ja veel nii üht koma teist. Tulemuseks on nähtavasti Annie
ja Mike'i igavene põlgus.
Õhtusöök ise oli aga mõnus ja kõik maailma vein sai taaskord ära
joodud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar