6.juuni, laupäev. Bondenaya- Campiello, casa Herminia (ca 25km)

Kesk ööd ärkasin selle peale, et jalg valutas. Terav valu nagu kuskilt luu seest. Mike andis mingit valuvaigistavat geeli. Tulemus- nahk läks õrnemaks, nüüd on sama koha peale tekkimas esinduslik vill. Jälgin jala olukorda kasvava uudishimuga.

Ilm on taas uduvihmane, aga kõndida on sellega hea ja Davidi hüvastijätt jättis mõnusa tunde. Avaldas lootust, et oma lollakaid tantse edasi tantsiksin ja lollakaid palasid edasi ümiseksin.

Udu tõi küll mõned murekohad. Kui vahepeal sõiduteel kõndima juhtuda, siis on veidi hirm küll, et udu seest ilmub ootamatult auto ja asju hakkab juhtuma. Või kui koperdada mööda mäenõlva, kus kõrval on tühjus ja sa juhtumisi ei näe seda?

Tineos ei jäänud tee peale ühtki kohvikut, ent sain aru, et kui nüüd järgmised 13 km ilma söögi ja joogita edasi lasen, siis on natuke halb olla, nii et küsisin teed, juhatati alla linna, seal olevat üks äge pagariäri. Ja oli ka! Seda pidas üks rumeenlanna, igavesti sõbralik. Juhatas pärast kätte suuna poele ja kui minema hakkasin, ulatas koti saiakestega, mille ta vahepeal minu jaoks välja valinud oli. Lihtsalt niisama, et ränduril energiat jaguks. Mul olid seepeale sisuliselt rõõmupisarad silmas. Ütlesin talle, et ta tegi mu päeva nii palju ilusamaks. Žestid loevad.

Kõndisin edasi. Udu tagant hakkasid paistma mäed. Tee on täna ilus, nõuab vaid mõõdukat füüsilist pingutust. 

Ühe vana kloostri juurest tuvastasin Tereza ja slovakkia armsa nohikpaarikese, Martini ja Marta. Viimased jalutasid täna pikemalt, Tereza jällegi hääletas autoga poolele teele tagasi, sest oli kuhugi oma guidebooki unustanud. Siis hääletas jälle tagasi. Guidebooki samas ei leidnud.

Martin ja Marta

Olen ma juba kirjutanud koerast, suurest kui hobune, kes kappas minu poole ja kelle puhul ma sugugi kindel polnud, kas ehk elu pärast kartma ei peaks? Sest selline koer oli. Tegelikult oli küll sõbralik ja omanik ilmus ka peagi kuskilt võsast välja, aga ma pole ikkagi päris kindel, kui ilus on selliseid elukaid omapäi tihedasti kõnnitavale caminole lasta.

Öömaja- casa Herminia. Põhimõtteliselt kõik, millega Campiellos saab raha teha, näikse olevat sellesamase proua Herminia poolt monopoliseeritud. Ränduri seisukohalt iseenesest okei- Herminial on kõik kontrolli all ja toimib nagu kell.

Õhtusöök oli rikkalik, ehkki mitte päris minu ideaal. Läätsesupp oli hää, kalasupis oli paljuvõitu kalarümpa ja suuril silmil jõllitavaid krevette. Järgnes pannitäis maksa ja neere ja teine pannitäis miskist kondiga liha ja rasvast nõretavaid kartuleid. Magustoit nagu siinkandis sageli- pakist. Rikkalikkuse tulemus oli see, et vähemasti mina, Tereza ja Annie Rose olime pool ööd üleval, sest organism ei suutnud vist kogu selle erineva lihaga adekvaatselt hakkama saada. Kogused iseenesest ei tee siis suurt midagi mumeelest- päeval läheb nii palju energiat, et õhtul võib süüa jaburaid koguseid ja ikkagi magada nagu linnuke. 

Ahjaa, miskine salapärane heatujulooja on liikvel. Tereza hakkas vahepeal tasapisi uurima, et ega kellelgi meist ei juhtu roosasid postiteid olema. Põhjus- tema asjade juurde oli tekkinud üks postitile kirjutatud motivatsioonikirjake. All initsiaalid KM. Mina avastasin mõne aja pärast jällegi oma hispaania-inglise jutukeste raamatult kirjakese:

„Bring a smile to your heart

your feet

and your eyes

EP“