16.juuni, teisipäev. Santiago- Finisterra

Masterplaan on rentida auto ja põrutada maailma lõppu. Tundub harjumatu. Kaks korda olen sinna kõndinud. 

Minu targal juhtimisel (kõrvalistmelt kaarti lugedes) põrutame linnast välja, täiesti valesse suunda ja nii mitu korda järjest. V säilitab külma närvi. Kui viimaks väga palju valesid variante enam alles ei ole, saab mööda õiget sõitma hakata. Alates Murosest liigume mööda rannikut vaikselt Finisterra poole. Peatused- kus iganes huvitav tundub. Hüljatud maja? Peatus, et sisse ronida. Mondriani stiilis baar? Tuleb pildistada. Äge kaljunukk? Muidugi. Valge liivaga rand? Iseenesestmõistetavalt.

Finisterras jätkan traditsiooni- aglerfish, minu jaoks ikka angry fish, mille hispaaniakeelne nimi on rape. Ja sangria.

Ja siis rääkisime. Vahepeal mõtlesin, et süda kohe ütleb üles. Kuulsin, milliseid diagnoose on võimalik distantsilt võõrale inimesele panna. Üllatusin kohe täitsa ära.

Läksime tuletorni juurde. Leidsime ühe kivi, mis kõigest muust eraldi. Paistis ainult ääretu ookean, selge taevas ja loojuma hakkav päike. 

Ta oli kaasa võtnud minu kulmuneedi, mille vahepeal üles leidnud oli. Sai selliseks omamoodi lapsikuks märgiks ühe ajastu lõppemisest (see oli 12 aastat tagasi, kui Liisa verejanulisel juhatusel kulmu augu lasksin naksata). Samal hetkel kui päike merre kadus, seisime ühe kivi kitsa nuki peal, V viskas needi maailma lõpus lõputusse vette. Klišee? Romantika? Puhas lollus? Küllap kõike.

Tuletorni juurest alla linna sõites võtsime ühes noormehe ja neiu, vististi caminol tekkinud paarike, üks USAst, teine New Zealandilt. Juhatasid meid hippie beachile. Minu jaoks oluline koht. Ma ei ole seniste Finisterras-käikude jooksul sinna jõudnud, ent seekord tundsin, et pean. Eesmärk oli selge- leida eelmisest aastast tuttav ja armas Daniel, kes toona nii mõnegi oma kanepisuitsetamise, joomise ja hiliste tulemistega hulluks ajas.

Leidsime õige teejupi, kui oli juba pilkane pimedus. Kaugel allpool hakkas paistma lõkkeid ja telke. Umbropsu ühe lõkke poole suunda võttes kõlaski Danieli hääl. Ei teagi, kumb meist teineteist nähes rõõmsam oli. V, kes alguses sugugi hippie beachile tulla ei tahtnud, hakkas lõpuks samuti kogu veidrat olukorda ja Danieli ennastki hindama, ma arvan. Daniel rääkis, kuis vahepeal Prantsusmaale tagasi läks, seal paar kuud töötas ja siis jälle teele asus. Kõndis, kulutas kõik raha... Täieliku põntsu pani see, kui üks tuttav tüdruk hippie beachil ennast tappis. Meenutuseks- kunagi asus ta teele, kui oli oma armastuse kaotanud. Veider elu on Danielil. Ühtpidi on ta ranna isehakanud bossina rahul ja rahul ka alternatiivse külmkapi ja keldri ja muuga, teisalt on kõik tema ümber pidevas muutumises, tema ise on ainus konstant. Ta on meeletult avatud, sotsiaalne ja samas nii hirmus katki ja kurb.

Aga taevas oli selge. Kõik maailma tähed pidid sel hetkel paistma. Hipid küpsetasid lõkkel küüslaugukana. Ümberringi mängisid ja purelesid nende koerad. Veider, ilus, kurblik. Leppisime kokku hommikusöögi järgmisel päeval enne meie lahkumist.