Siin tüüpiline hommikusöök |
Lubas ilusat ilma, seega valitses hommikusöögilauas rändurite
üksmeel- minna kahest alternatiivsest teest mööda raskemat, ent
ilusamat. Legendraarne Hospitales route. Leppisime Mike'iga kokku, et
ohutuse mõttes läbime selle teejupi koos, aga ühtäkki nägin ma
temast vaid kiiruga kaugusesse kaduvat selga. Hiljem selgus, et ta
oli näinud enese meelest jällegi mind minema kõndimas ja püüdis
siis mulle järele jõuda.
Tereza vasakul |
Morbiidsevõitu... |
Niisiis läksime Terezaga. Päeva esimene pool tõi teadmise, et vaated
on suurepärased, aga kahjuks ei näe, sest udu on. Kui
pilvedest kõrgemale jõudsime, avanes muidugi täielik maagia.
Seejuures püsis mulje nagu istuksime lennukis- valged pehmed
pilvelaevad kõrval.
Vaated enne vaateid |
Mägise osa ajal tekkis ajutiselt suurem
kamp. Nende hulgas tuletõrjuja Alejandro oma
veidra rohelise sõbrakesega, keda ta kõhukotis kannab. Valentin.
Hollandist kõndimist alustanud prouad Ana ja Ria. Antonio. Maribel.
Alejandro ja sõber |
Kui ümbritsevad lehmakoogid välja arvata, siis lõuna möödus
ilmselt kõige ilusama vaatega kohas. Aga et lehmakookide taga olid
mõistagi ka lehmad ise, siis vat nemad ei teinud meid küll sugugi
alati rõõmsaks. Kui nad tee peal lihtsalt vastu jalutavad, on
enam-vähem, aga kui nendega ühes on alfat täis härra pull, siis
hakkab kõledavõitu.
Alejandro võttis õilsa rüütli rolli, kes
daamide ees kepiga kõndis ja kõiki lehmahirmust ravida püüdis.
(No ja võite ainult arvata, kas ma irvitasin või jaa, kui ta ühel
hetkel särgi seljast võttis ja selle alt ristirüütli tätoveering
ilmus...)
Vaadetele lisaks ilmnes veel midagi, millest siiani puudus on olnud-
päike. Esimese hooga mõtlesin, et woof, jume tuleb. Järgmisel
hetkel mõtlesin, et kuidas pagan isegi 50SPFine päikesekreem ei
toimi ja kuskilt varju ka ei saa.
Ainus elumärk külas- see härra |
Teele jäi mitu hüljatud asulat. Üks külake mägedes paistis
olevat täiesti tühi, kuniks lähemal vaatlusel leidsime ühelt
trepilt ühe vanahärra siestat tegemas. Tema suureks nördimuseks
äratasime ta üles, et vett paluda (midagi muud tõesti ei jäänud
üle- 16 või enam kilomeetrit ilma ühegi baari, kraani, kaevu või ojata!).
Lago oli juba oluliselt suurem, aga sealgi olid enamik maju akendeta. Teejuhist lugesin, et seal olevat baar, ent- mis on siin maal pühapäeviti kinni? Jap. Jäi viimane päikesest põlenud teejupp Berduceroni. Alberg oli juba täis, õnneks oli kohalikus hostel/restoran/baaris võimalik saada üks tuba suure voodiga. Otsustasime selle Terezaga kahe peale võtta. Tõeline luksus. Voodit peab küll jagama, aga mitte mingit norskamist!
Õhtusöök oli armas. Joonistasime paberist laualinad Tereza pliiatsitega kirjuks. Pärast eilset lihaorgiat otsustasid kõik naised lihtsa ensalada mixta kasuks. Ja need pidid olema küll umbes maailma suurimad ensaladad, mis meie ette toodi. Mike söötis mulle teiselt poolt lauda friikartuleid. Mulle tundub, et ma mõjun inimestele, kes vanuselt kuhugi minu vanemate-vanavanemate kanti jäävad, alati kuidagi umbes nii nagu tuleks mind kohe adopteerida. Põhjust ei oska arvata.
Annie Rose ja Marcos käisid vahepeal üht koera patsutamas.
Marcosel hakkas keti otsas kutsust kahju, mõtles, et laseb korraks
jalutama. Koer vaatas veel korra tänulikult otsa, enne kui
õnnelikult ühe õuel seisnud matkasaabastest hambusse haaras ja
saba liputades olematusse kadus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar