Hommikul pöördus kõik pisaraisse. Helistasin Heidile, rääkisin olukorrast, Heidi ütles, et kõik saab hästi. Korraga hakkas iseenesest hirmus hale. Mike läks sellepeale omakorda
näost täiesti ära, et mina näost ära olin, ehkki ma ei öelnud toimunu kohta sõnagi. Pärast üürgasime
koos „I will survive!“ ja kõik oli jälle ilus.
Melides tegime pikema peatuse, et ikkagi see... E-tähega, nime ei
mäleta nüüd... Pulperia järele proovida. Et noh, ikkagi
legendaarne. Suva see, et ma neid kaheksajalgu ikka veel liialt
armastama pole hakanud. Minu jaoks mekib see elukas muide igal pool
ühte moodi. Ju pole suurem asi gurmaan.
Melidest algab paraku see etapp, kus enamik caminosid üheks saavad.
Hoolimata sellest teadmisest tuli äkitselt hüppeliselt suurenenud
inimeste arv ikkagi üllatusena. Paljud kõnnivad siin vaid pisikeste
seljakotikestega. Baarid on iga natukese maa tagant. Albergid saavad
päriselt ka täis.
Ribadiso alberg on muide pika ajalooga ja hästi ilusas kohas orus,
väikese jõekese kaldal. Jahe ja vihmane ilm küll selle nautimist
liialt ei soosi, sest siseruumid on jällegi kõledad, dušid eraldi
hoones ja jahedad, köögis pole ühtki tarvikut. Tereza soojendas
püüdlikult purgisuppi purgi sees, mina laenasin talle kõrvale
Tanelilt-Kadilt saadud sporgi (nimetatakse nii seda
lusikas-kahvel-nuga-asja?).
Kraanikausis ukerdas ringi hiiglaslik prussakas. Üritas pea ees
valamu august sisse ronida, aga ei läinud õnneks. Ja ta ei näinud
kuidagi ka seda matsu jagavat, et kõik need augukesed on seal sama
suured. Kui ühest ei mahu, küllap siis ei mahu ka teisest. Rumal prussakas...
Kogu maailma veinist õnnestus täna hävitada vaid kolm klaasi.
Püüan seda asjaolu heastada mitme erineva magustoidu söömisega.
 |
| Lõpuni püüdlikult umbkeelne prantslane, Samuel ja Tereza |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar