12. juuni, reede. Lugo- As Seixas (33km)

Tänane päev möödus põhjalike lehmavaatluste tähe all, sest Annie Rose'i on tabanud sundmõte, et ta peab mõnele lehmale musi tegema. Lisaks sellele, et ta nendega nagunii pidevalt vestleb. Eesmärk on veel täitmata, küll aga oleme ära teinud eeltöö ja liigitanud elukad suudeldavaks ja mittesuudeldavaks. Viimased on need sarvilised isendid, kes suudluse kena vastuvõtmise asemel suudleja hoopis sarve otsa võtta võiks.

Tõsi, siin sõbrustab lehmaga hoopis Mike, mitte Annie, aga siiski.

Suutsime kogemata päeval nii 2.5km-se ringi teha. Olime ise ka imestanud, et huvitav, kuhu need baarid ja külad jäid, mida guidebook ometi lubas... Mööda kõndis prantslane. Oli samuti eksinud. Nentis tuimalt, et mis see mõni kilomeeter siia-sinna rändurile ikka teeb. Küllap oli tal õigus.

Koer näikse aeg-ajalt jalutama minevat

Kätte jõudis Mike'i sünnipäev. Mike sai pähe pärja ja kingituseks mandalad erinevatelt inimestelt camino-familias. Need tõmbasid härral ka härdama pisara silmist.

Tegime, mis oskasime. Liiga palju ei osanud.

Marcosega arutasime veel maailma laiali, omamoodi camino-teraapia, minu pea tema süles. Oli umbes nagu vanem vend. Leppisime, et püüab ühel päeval Eestisse külla tulla. Kõlab utoopiliselt, aga teisalt- kolme aasta tagune caminosõber saksamaalt ju tuli. Kolm aastat hiljem, aga tuli. Ja temaga olime vaid ühe õhtu juttu vestnud ja mitte eales rohkem näinud.

Tänane alberg on aga üks ägedamaid munitsipaalalberge, mida kohanud olen. Hingusega! Ja miniatuurne hospitalera on hirmus abivalmis.