Teelahe |
Hommikul kõnnime linnast välja koos Terezaga. Suuremates linnades on teetähiseid lihtsalt kohati keeruline leida ja varahommikul on koos oluliselt mõnusam. Asfalti on, aga vähe. Suurema osa moodustavad mõnusad vaated. Hea pikk kohvipaus pärast 2h kõndimist.
Järgmiseks pikemaks pausiks on juba piknik ühel päikeselisel mäenõlval. Grafiti selle peal väidab, et Santiagosse on 335km. Ma olen siiralt üllatunud, sest miskipärast olen seni viibinud täies veendumuses, et Oviedost Santiagoni on alla 300 km. Mitte, et see midagi mõjutaks. Peagi leiame ühe jõekääru näol võimaluse looduslikuks spaa-peatuseks. Mõnus külm. Mina sulistan jalgupidi vees ja mööda kive. Tereza viskab pikemalt mõtlemata riided seljast. Mina, pervert, haaran muidugi kohe telefoni, et pildistada.
San
Juani alberg oli aga igavesti mõnus. Oma osa võib muidugi olla ka
sellel, et ümbritsevad härrad kallavad õhtusöögi ajal muudkui
lahkesti veini juurde ja pingutavad kõigest väest, et ma õpiksin
üliolulisi hispaaniakeelseid sõnu nagu näiteks „norskama“
(ronkar). Hospitalero Domingo
on kahtlemata nauditav karakter. Meenutab hispaania versiooni mister
Monkist. Kõik peab kontrolli all olema. Kui saiapuru on laual paar
minutit, siis tõttab ta juba lapiga lauda puhastama ja puru tekitaja
laseb kõrval alandlikult lonti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar