5.juuni, reede. San Juan de Villapanada- Bondenaya (ca 25 km)

 Sain hommikul näppu kellestki üle jäänud saiatüki. Määrisin sellele pisut marmelaadi peale. Kogu hommikusöök. Oleks ma sel hetkel teadnud, et suudan edukalt ilma seda märkamata teel kahest toitu pakkuvast baarist mööduda... Sõnaga, lootsin nii paar tundi pärast kõndimise algust cafe con leche ja enese laadimise pausile, aga tutkit. Ainus paus esimeses pooles päevas nägi välja hoopis selline- uduvihm, kott toetatud mingile kiviaia nurgale. Sellega kaasnev lootus, et kõik vihmaga välja roomanud teod ei tähenda kohest massiimmigratsiooni. Nii kümme meetrit eemal oli hulk koeri üksteise võidu haukumas. Lonksasin kloorimaitselist vett ja haukasin kõrvale Oviedost ostetud kergelt sulama hakanud juustu.

Seda, kui aeglaselt ma sellise tankimise peale liigun, sain aru, kui minust põrutasid mööda šveitslane, britt ja prantslane, kõik üle 70 aasta vanad. Pidin neile tunduma seisva postina.

Esimese poole päevast kulutasin ühtlasi väga efektiivse enese ja teiste haletsemise peale. Minu siiani üsna mustvalge maailmapilt hakkab pisut enam toone omandama. Ma ei ole küll päris kindel, on see tingimata hea. Uued värvid tulevad paraku ka seeläbi, et mingisuguseid enese käitumismustreid teises võtmes nägema hakkan. Ju V soovitus mõnikord peeglisse vaadata võib kasuks tulla. 

Hiljem jäin pikalt Jean Luigiga rääkima, sest tempod klappisid ja kõndisime teise poole päevast koos. Rääkisime peamiselt mitte millestki. Põhjuseks võib olla tähtsusetu asjaolu, et vestlus on segu minu väga kehvast ja tema itaaliapärasest hispaania keelest ning inglise keelest, milles ta valdab baassõnavara. Samas on see ikkagi tulemuslikum kui vestlused prantslase Jorgega, kes põhimõtteliselt keeldub aru saamast nii sellest, et temast aru ei saada kui sellest, kui keegi püüab temaga prantsuse keelt purssida. Mingi prantslaste spetsialiteet, mulle tundub- hääldus peab olema korrektne, muidu aru ei saa! Minu suurepärased prantsuse keele oskused sisaldavad numbreid kümneni, tere, head-aega, aitäh ja natuke roppusi.

Pikem peatus Salasis- kohv, lõpuks! Ja imehea tortilla. Jap, seda munast ja kartulist koosnevat asja on võimalik ka maitsvalt teha. Minu jaoks ühtlasi wifi-paus- üritan tuvastada eestlanna isikut, kes Jaakobitee kommuuni vedajate sõnul Santiagos elama peaks.

Tänane öömaja on üks neist ülimalt külalislahketest annetuspõhistest eraalbergidest. Seda peab üks erakordselt sõbralik hipi, David, kes muuhulgas ütleb, et tema oma käega raha puudutada ei taha- olevat halb energia.

Juan

Albergis kohtun ameeriklanna Annie Rose'iga. Äge nimi.

Ühise õhtusöögi ajal läks Juan õuele telefoniga rääkima, ülejäänud seltskond lõbustas end äraarvamismänguga- kas ta tagasi tulles valib kookose- või ananassimaitselise jogurti? Annie jäi kookosele kindlaks, aga võitis tiim ananass. Sellised väikesed rõõmud. Muide, mida rohkem veini, seda suuremad rõõmud üha väiksematest asjadest, mulle näib.

Homne ärkamine toimub üheskoos. Üheskoos tuli ka otsustada, mis kell see võiks juhtuda. Vaieldi 6.30 ja 7 vahel. Võitis 6.45. Aga tegelikult ka, kas pole äge, kui päeva suurimad otsused seisnevad sellistes küsimustes?