Päev algas vale jalaga. Kell kaheksa saabuma pidanud Douro jõe veinituuri giidi ei paistnud sel kellaajal kuskilt. Järgemööda katkevate telefonikõnede järel ta lõpuks siiski ilmus. Esimene inimene, kelle ta oma minibussiga pidanuks peale võtma, oli teadmata suunas kadunud. Ühtlasi selgus, et kui koduleht ütleb tuuri lõpuks kell viis, siis tegelikult pakkus giid, et ehk hoopis kell seitse. See ei sobinud kuigi hästi kokku plaaniga, mille kohaselt Kadi 18.30 Lissaboni rongile peaks minema (ja sinna ka piletid ostnud oli). Poolteist tundi ajavaru tundus piisav isegi Portugali ajaarvestuses, aga võta näpust. Giid lubas ikkagi selleks ajaks tagasi jõuda. Asusime seitsme inimesega teele.
Californiast pärit vahetusüliõpilane Sydney rääkis lugusid noortest poistest, kes alaliselt Ponte D. Luis I silla käsipuul jõlguvad ja aeg-ajalt sealt alla hüppavad. Keegi neist kogub pealtvaatajatelt selle rõõmu eest raha. Sydney ei pea raha andmist kõige eetilisemaks, sest sisuliselt julgustatakse poisse niimoodi eluohtlike asjadega tegelema. Poisid elavad küll nagu mishkad, nädalaga teenivad soovi korral mitmekordse Portugali keskmise palga.
Douro jõe org, oh üllatust (või siis mitte), osutus hingematvalt ilusaks. Eks need veinituurid ole paras liinitöö, aga see-eest milliste vaadetega liinitöö. Lõunasöögi kõrvale oli selline maastikuvaadete bukett, et seda, mis söögiks oli, enam ei mäletagi. Kujutan ette, et kõige toredam võiks siinkandis olla ehk hoopis auto rentimine ja mõnesse veinimõisa ööseks jäämine?
Seiklusfilm hakkas peale aga tagasiteel pärast veinidegusteerimisi, sööki ja paadisõitu. Olime napilt ajas, et Kadi rongile jõuaks. Valitud mägiteel oli juhtunud aga õnnetus ja ükski auto sealt mööda ei pääsenud. Tuli tagasi pöörata ja ring teha. Giid Susana tegeles siis valju jutuvada saatel gaasipedaalil tammumisega. Kadi oli ammu lootuse kaotanud, kui täpselt viimasel hetkel raudteejaama jõudsime. Rong oli veel ees, nii aja kokkuhoidmise huvides (sest nüüd oli otseses mõttes iga sekund kaalul) sikutasime Kadi kotti üle istmete tagant ette, ees istunud Sydney hüppas ikka veel sõitvast autost gasellihüppega välja ja Kadi pani täie rauaga üle rööbaste ajama. Kõik ülejäänud hoidsid hinge kinni. Aga jõudis!
Minu jaoks tähendas poolteist tundi hiljem Portosse jõudmine väikest plaanimuudatust. Õigupoolest jäi plaan samaks, lihtsalt olin arvestanud, et kui hakkan veel samal õhtul Matosinhosesse kõndima, jõuan sinna valges. Nüüd nägin alustuseks ära päikeseloojangujärgse viimase valguse kadumise ja ülejäänud tee teadsin, et algul on mu kõrval jõgi, siis juba ookean ja kuigi muidu väga palju ei näe, siis see peaks kenasti orientiiriks olema. Fishtaili hostelis oli mulle jäetud võti lauale (kedagi nii hilja enam polnud), hommikul maksin ja nii ta oligi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar