22. oktoober, Lissabon-> Alpriate (ca 23 km)

On laupäev, esimene päev caminol. Start on hiline. Sööma jõuame Kadiga alles veidi pärast kaheksat ja arutame maailma ägeda briti vanaprouaga, kes reisib üksi ringi ja igatseb piimaga teed.

Camino n-ö ametlik alguspunkt on Sé katedraal, kust algab igati eeskujulikult nooltega märgistatud tee. Santiagosse suunavad kollased nooled kattuvad esimestel päevadel Fatima poole näitavate siniste nooltega. Enne, kui linna piir veel kuskiltki paistma hakkas, sattusime läbi kõndima kirbuturult, kus soovija võib osta endale näiteks suurepärases korras mannekeeni käe.

Alfama linnaosast välja jõudes on tee kuni paarkümmend aastat tagasi ehitatud EXPO aladeni üsna üksluine. Seejärel jõuab matkaja ühtäkki futuristlikku maailma, mis meenutab 90ndate mingit Cartoon Networki multikat (mäletan, et käisin klassiõe juures vaatamas, minu kodus olid ainult Eesti kanalid, nii et ei mingisuguseid päev läbi kestvaid multikaid ega ka tasuta soome keele õpet). Alles pärast seda juhatab camino lõpuks ka vee äärde, ehkki tee on kulgenud sellega paralleelselt juba kilomeetreid. 

Siinsamas on ka Vasco da Gama sild, üle 17 km pikk, kui õigesti mäletan. Pikkuselt peaks see kirjade järgi mahtuma maailma esikümnesse, Euroopas on igal juhul esirinnas.

Esimene paus on kohvikus D’Nata, mis on üsna juhuslik koht igas muus mõttes, kui välja arvata see, et see vastab meie alguspäevade prioriteetidele ehk sisaldab hunnitus koguses natasid.

Tee mööda Tejo lisajõge Trancãod osutub aga korralikuks katsumuseks. Maastik on nauditav, mägine ala taamal, jõeke kõrval… Aga mis kuumus! 32-34 kraadi ilma igasuguse varjuta ühes lõppema hakkava veega kipub eluisu kallale. Pettumuse valmistab Granja, mis asub 1,5 km enne sihtkohta ja peaks kirjade järgi sisaldama kohvikut, aga viimane on end küll nii hästi ära peitnud, et tuigerdame otse Alpriate albergi.

Liiga palju paremaks ei tee ülekuumenenud õhkkonda see, et hospitalera Cristina on meile teadmata põhjusel ühtaegu üsna ebasõbralik, ent see-eest ka ebaloogiline. Uksel on silt “completo=full”, mis esimese hooga ära ehmatab. Selgub aga, et oleme tegelikult esimesed, lihtsalt hospitalera arvab, et mis sest sildist ikka, inimesed võivad ju sisse astuda ja küsida. Ülemisel korrusel ööbijad ei tohi kotti kaasa võtta, vaid peavad võtma oma isiklikud asjad kaasa väikese plastkausi sees. Otsustame all ukse juures oleva kahe voodi kasuks. Lärmakam küll, aga vähemasti oma asjade ligi. Lisaks kurjustab Cristina profülaktika mõttes asjade eest, mida me ei teinud ega ka plaaninud teha (nagu koti voodile asetamine). Lõpuks veider dialoog. Cristina: “How many caminos have you done?” Mina: “This is my sixth.” Cristina: “I don’t give a damn, even if it is your 20th.” Mina: “???”

Selline esimene alberg meie teel siis. Läksime heaga kohalikku baari, kell viis jõime juba rõõmsalt oma teist cervejat. Jumalate jooki, mis minusse sel hetkel puutub. Kadi sammulugeja ütleb, et oleme kõndinud 31 000 sammu. Kukume paariks tunniks magama, sööme ja uuesti magama, mis vähemasti mul küll kõige üleväsimuse ja minu jätkuvalt valutava kurgu ja löriseva nina tõttu liiga hästi välja ei kuku. Korda-mööda käivad üle külma- ja kuumalained. Aga selge on ka see, et edasi saab minna ainult paremaks.