Kadi puhkas eile ja veetis üksjagu aega eelmise albergi hospitalero Carlosega juteldes ning kõnnib nüüd taas. Üleöö oleks siin viimaks justkui sügis saabunud. Hommikul panin esimest korda selga pikkade varrukatega pluusi. Vihma tibutas, kui lahkusime. Ja Rabacali kirikukellad helisesid. Meloodiliselt, seda küll, ent arusaamatuks jääb, kuidas keegi siinkandis sellises pidevas helide rõõmus üldse magada saab. Koerad haukusid, mäed tundusid eemalt kui uttumattunud vihmametsad.
Mida ma teelt seekord leida loodan ja ega ma seda kogemata maha maga?
Päev läks aeglaselt. Tegelesin järjest süvenenumalt oma hirmudega, mis võttis viimsegi energia. Lõpuks teel mäest üles, kõikidest ränduritest eemal, kõndisin ja pisarad lihtsalt voolasid.
 |
| Absoluutsed lemmikud, Šoti vanapaar, kes caminol mõlemad oma 70ndat sünnipäeva tähistavad. |
Coimbra piiril kiriku juures saime taas Kadiga kokku. Füüsiliselt oli linna sisenemine päris keeruline, tänavad jooksutasid muudkui üles-alla. Meie hostel Penedo da Saudade oli linna keskmele teoorias lähedal, aga praktikas sportlikult ülesmäge. Auhinnaks oli ilus hostel täiuslikult vaikses kohas, narikohtadega, millest igaüks moodustas justkui täiesti eraldatud (ka otseses mõttes, kardinate ja seinte abil) pesa. Köök on hästi varustatud ja võimalus katuseterrassil järgmisel päeval oma hommikukohvi juua ja alla linnale vaadata ei kõla ka just halvasti. Samasse hostelisse jõudis ka Calum.
Teostasime Kadiga oma Jaapani all-you-can-eat-restorani unistuse. Hea kraam, ma ütlen! Seejuures olin ise ikka veel emotsionaalselt nii kurnatud, et suutsin pärast telefonikõnet Eestisse veel ühe peatäie kuskil nurga taga nutta. Kadi ignoreeris pärast delikaatselt mu punaseid silmi ja kallas mulle lihtsalt suure klaasi veini ette.
Pärast õhtusööki tundus Kadile aga, et vara veel magama minna. Hostelist ümber nurga on üks tavern. Hosteli eest mööda kõndides haarasime kaasa seal suitsu tegeva Calumi, kes omakorda võttis ühes toanaabriks sattunud sakslase Christiani. Too polnud caminot kõndimas, lihtsalt reisib ringi.
Istusime õuel, jõime veini, kui baari läinud Kadi äkitselt hoonest välja kargas, laualt telefoni haaras ja ummisjalu tagasi põrutas. Jäime suu ammuli tema kaduvaid kandu vaatama, kuniks lõpuks taipasime järele minna. Leidsime Kadi kõrtsi tagatoast, kus ümber pika laua lõpetas õhtusööki kamp esinemast tulnud fado-mängijaid. Keegi neist oli vaikselt pilli tinistama hakanud, väike julgustus Kadilt lisaks ja peagi kuulasime neljase kambaga privaatkontserti, millega liitus üks fadoõpetaja, kes juhuslikult samas kohas oli. Üks mees laulis kui noor enesest vägagi teadlik (vibraato-)jumal, tema kõrval istus tagasihoidlikum noormees, kes vahepeal samuti suu avas ja… täiuslikult puhas hääl. Kadi käis neile vahepeal kannuga veini viimas, mis nähtavasti õlitas häälepaelu veelgi.
Pärast õhtusööki tundus Kadile aga, et vara veel magama minna. Hostelist ümber nurga on üks tavern. Hosteli eest mööda kõndides haarasime kaasa seal suitsu tegeva Calumi, kes omakorda võttis ühes toanaabriks sattunud sakslase Christiani. Too polnud caminot kõndimas, lihtsalt reisib ringi.
Istusime õuel, jõime veini, kui baari läinud Kadi äkitselt hoonest välja kargas, laualt telefoni haaras ja ummisjalu tagasi põrutas. Jäime suu ammuli tema kaduvaid kandu vaatama, kuniks lõpuks taipasime järele minna. Leidsime Kadi kõrtsi tagatoast, kus ümber pika laua lõpetas õhtusööki kamp esinemast tulnud fado-mängijaid. Keegi neist oli vaikselt pilli tinistama hakanud, väike julgustus Kadilt lisaks ja peagi kuulasime neljase kambaga privaatkontserti, millega liitus üks fadoõpetaja, kes juhuslikult samas kohas oli. Üks mees laulis kui noor enesest vägagi teadlik (vibraato-)jumal, tema kõrval istus tagasihoidlikum noormees, kes vahepeal samuti suu avas ja… täiuslikult puhas hääl. Kadi käis neile vahepeal kannuga veini viimas, mis nähtavasti õlitas häälepaelu veelgi.
Magama läksime igatahes äärmiselt rõõmsana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar