Hommikune Suurim Traagika: jalutasime Calumiga linnast välja kohtamata ühtki kohvikut. Esimene võimalus kohviks ja eineks oli umbes kuue kilomeetri pärast, kui sattusime täiesti jaburasse pisut räpakasse telki, kuhu oligi püstitatud kohvik, mida pidas veidra olemisega proua. Kombinatsioon oli aga oma veidruses nauditav, rääkimata sellest, et kõht oli hirmtühi.
Mõni aeg hiljem tegime (kompensatsioonimehhanism hommiku alguse eest?) teise hommikusöögi merevaatega kohvikus, kus olime taas ainsad kliendid. Erinevalt Portugalist on Hispaanias (st väljaspool suuri linnu) oluliselt keerulisem leida inglise keelt rääkivaid inimesi, sealhulgas ei pruugi seda teha ka noored. Õnneks on nende kõndimiste peale hispaania baassõnavara ikkagi külge jäänud.
Peagi jõudis järele tiim Eesti! Et nad olid autoga, võitles Calum päev otsa sooviga teha kas lühem etapp või sõita osa maast autoga. Võimalus oli tal mõlemaks, aga ilmselt ei andnud ta hingele rahu, et mina igal juhul oma 35 km jalgsi maha plaanisin trampida ja nii pidas ta siiski võiduka lõpuni vastu.
Nigrani alberg on camino mõistes luksus: 15 euro eest saad kunagises kovendis (?) ühese või kahese toa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar