Teel sattusin kokku hollandi härra Josiga, kelle sõber oli jäänud Salamancasse päeva veetma. Jos oli võrdlemisi rahulolev. Kaks pead on kaks pead ja teelahkmel, kus ühtki noolt näha polnud, valisime elegantselt vale tee. Suund oli tundus siiski piisavalt õige ja otsustasime tagasi kõndimise rõõmudest loobuda.
Lõunapausi ajal linnas enne Zamorat küsisin ühe platos combinadose komponendi kohta, et millega tegu võiks olla. Baarmen mõtles korra, jooksis korra tagaruumi ja oli sealt peagi õnnelikult tagasi, toores lihatükk näpu vahelt rippumas. “Mira!” See ei takistanud mind ja hollandlast nimetet lihatükki tellimast.
Ca 25 km noolteta teed hiljem sisenesime minu ja telefoni vapral juhtimisel Zamorasse mööda veidraid nurgataguseid ja totaalselt võssakasvanud raudteed. Meid tervitas sel puhul äikesemürin ja paduvihm. Taas kord igavesti kena linn, mille võludest suurem osa jäi mul küll avastamata, sest kas loomuliku laiskuse või pika päeva tagajärjel (ise eelistaksin muidugi viimasele variandile rõhuda) viis avastusretk mind isegi katedraalini peamiselt seetõttu, et otsisin taga söögipoodi.
Kell üheksa oli albergi köögis palverändurite kogunemine. Lauldi eri keeltes, igaüks sidus järgmisele käe ümber paelakese ja lausus sinna kõrvale häid soove oma emakeeles. Mõnus, hea tunne.
Õhtu jooksul lugesin läbi suurema osa albergist leitud Shirley MacLane’i raamatust “The Camino”. Isegi kiirlugemistehnikat appi võttes tervet tellist ei jõudnud. MacLane kõndis millalgi enne 2000ndat aastat Prantsuse teed. Selline parajalt newage-esoteeriline lugu, ent koosmõjus toas norskava sakslannaga oli raamat piisav, et mind veel paar tundi pärast tulede kustutamist (mul oli pealamp) ärkvel hoida. Mõtlesin, kuidas mõtestas midagi see daam. Mõtlesin enese mõnikord vähem, teinekord rohkem valulise sihileidmise ja enese õpetamise protsessile. Tunnen, et paranen iga päevaga tohutult. Vaim paraneb, mingid haavad kasvavad kokku, mingid sisseõpitud kahjustavad mõttemallid hajuvad, aga mitte ei tea, kui habras see kõik on. Natuke kardan Veiko liitumist. Mitte tema pärast, ta on igavesti hea reisikaaslane, aga olen caminol harjunud kõike plaanima vaid iseendast lähtuvalt. Isegi minipeatusi, ärkamist. Samas, jätkuv mantra- kõik, mis siin juhtub, on õige.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar