Öö jooksul jõudis kätte see ilm, mida tegelikult juba eilseks lubati. Korralik torm ühes välkude ja täispaketiga. Ootasime Maxi ja Barbaraga suurema saju möödumist. Kaheksaliikmelisest hispaania kunagiste pankurite kambast sõitsid pooled taksoga järgmisesse peatuspaika.
 |
| Barbara ja Max |
Esimene pool teest oli mudamülgas, mille puhul tuli pori saabastelt maha kraapida, et need lõpuks paar kilo rohkem ei kaaluks. Teine pool teest sisaldas oluliselt vähem muda ja rohkem lehmi. Sihtkoht- annetuspõhine munitsipaalalberg. Jube külm ainult. Max oli ajutiselt Barbara kuhugi kaotanud, vististi mediteerima. Too saabus mõnd aega hiljem. Selgus, et prouad tunnevad teineteist napid neli nädalat. Barbara tahtis tulla, reisimislembene Max ütles, et teeme ära.
 |
|
Võtsime Maxiga plaani korraliku õhtueine, Barbara loobus. Ta on taimetoitlane (ehkki mingi spetsiifilise terviseprobleemi tõttu sööb ka kala) ja seejuures sööb minu meelest koguseid, mis oleksid parajad varblasele. Eeldusel, et tegemist on võrdlemisi väheldase isuga varblasega.
Leidsime kiriku kõrvalt restorani, kus menu del dia maksis 6,50. Ikka seesamane kolm käiku ja vein või vesi kõrvale. Pole paha, ma ütlen, pole paha. Max tegeleb inimeste lepitamisega. Selline töö. Siin plaanivad nad kõndida seitse päeva ja siis tagasi koju. Muide, peale sakslannade on minu senine suhtlus ränduritega piirdunud peamiselt „Hola!-ga“. Natuke on hirm ka. Äkki olengi selle aja siin lihtsalt täiesti üksi? Samas võtsin vastu otsuse. Ükskõik, mida ma siin teen- kõik otsused on õiged ja millekski vajalikud.
Homme ootab 30 km, esimene 17 km on asfalt. Peaaegu pooled albergisviibijad plaanivad selleks võtta takso ja alustada ilusast maastikust. Mina kogun mällu aga kõiki maastikke, ilusaid, koledaid, kergeid ja keerulisi.
 |
| Castilblanco albergis on vabatahtlikud hospitalerod. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar