15.05 Puebla de Sanabria- Lubian (30 km)

Eile veel "Karga porri!", täna aga teadaanne, et “Mulle see camino-värk hirmsasti meeldib, ainult kõndimise osa imeb.”

Muus osas tegeleb Veiko aktiivselt nii lehmadele kui muudele potentsiaalsetele Hispaania metsade kurjadele loomadele (päriselt, lehmad on ka väga hirmutavad, kui nad keset metsa teele tekivad) ja rohutirtsudele signaliseerimisega: “Olen põder ja tulen rahus”. See on väga lihtne ja näeb välja nii, et kätest tuleb sarved teha ja siis neid sarvi rahu märgiks pea kohal lainetada.

Karu Jody on matkalisena juba tuntud nägu. Peamiselt veedab ta aega seljakoti küljes. Ühel õhtul käis Neil teda ka spetsiaalselt otsimas, et head ööd soovida. 

Jody niipidi...

...ja Jody naapidi.

Start võttis täna aega, sest sõbra kott sisaldab nii 4 kg jagu ülearust kraami. Lahti saada pole sellest aga sugugi liiga lihtne, sest teel on klassikaline takistus nimega pühapäev. See tähendab, et postkontorid on suletud. Mure leevendamiseks otsustasime teise hommikusöögi kasuks. Vaatasime ka linnas ringi. Teavitan, oli ilus.

Asfalti pärast eilset üldse näha ei oleks tahtnud, seega otsustasime maanteevaba alternatiivi kasuks. Idee osutus kesiseks. Täpsemalt- vesiseks. Mõnest lombist läbi sumamiseks jalgade paljaks võtmisest enam ei piisanud, ees olid üha hullemad mülkad. Otselõige maanteeni tähendas lõpuks seda, et olime otseses mõttes üle põlve mudas ja mina kujutasin juba ette, kuidas soo mind endasse imeb. Aga näe, elan, et kirjutada.

Saabaste ja sokkide kuivatamise aktsioon.

Vol2

Pärast kõigest 11 km kõndimist tundus nagu oleks möödunud terve igavik. Requejo de Sanabrias avanes värskendava joogiklaasi tagant vaade Pete'ile ja Joelile, mis oli igavesti meeldiv asjaolu ja tõi kaasa infot teel kohatud kaaslaste kohta, keda enam päevi näinud ei ole.

S Yatesi caminoblogi jälgijana tegin lõunasöögi osas ettepaneku otsida üles tema poolt soovitatud koht linna serval. 6.50 maksev menüü Tu Casas oli elamuslik. Hiiglaslikus hotellis ei paistnud peale leti taga toimetava vanapaari ja hallituse suurt kedagi ega midagi. Aga söök polnud mitte ainult odav, vaid ka maitsev (isegi minu suur lemmik flan oli kohapeal tehtud) ning paarike oli sümpaatne.

Üks kõndis ümber silla, teine kõndis üle silla.

Edasi kõndides viis tee mind ja Veikot mõneks kilomeetriks lahku- tema põrutas mööda maanteed, mina mööda nooli, mis juhatasid küll pikemale, aga minu meelest ägedamale teele. Samas, Veiko sai jällegi elamuse poolekilomeetrises valgustamata tunnelis, mille laest tilkus vett. Arvas, et adrenaliini kerimiseks piisas küll. Viimased kilomeetrid turnisime juba üheskoos metsade vahel, et siis napilt enne kella üheksat lõpuks Lubiani jõuda. Veidralt ilus pika ajalooga väikelinn. Kolme-euroses albergis saime taas kaks viimast kohta. Pilgud olid kõnnakust vist nii klaasistunud, et baarmen suras Veikole ette tasuta õlut. 

Neil on aga jätkanud pikkade distantsidega ja raporteerib nüüd kuskilt eestpoolt: “Less than 40 a day you’re probably gay”.