Öösel liiga palju magada ei saanud. Ärkasin muudkui ja kahtlustasin, et hommik on käes. Teisalt tundus nagu oleks ikkagi just jube palju maganud, sest noh, hommik ju ei saabunud. Palavik oli alla läinud, nõrkus oli siiski. Hiljem kuulsin taanlase Bjarne’i käest, et kui nad teiste ränduritega hommikul nägid, kui kaame ma olin ja kuulsid, et plaanin kõndima hakata, siis muretsesid, et pagan, kui see tšikk kõige viimasena alustab ja teele kuhugi ära minestab, siis leitakse ju alles järgmisel päeval. Olgu öeldud, et polnud nii hullu ühti. Kõige suuremaks abiks olid pärast paari esimest üksinda kõnnitud tundi John ja Bjarne. Esimene võiks minu meelest motivatsioonipostrina tööle hakata (“Wonderful! That’s what camino is about! You are doing great!”). Hiiglase mõõtu taimetoitlane Bjarne tegeleb jätkusuutlike linnakeskkondade uurimise ja arendamisega või umbes nii. Rääkis Taani näidetest kogukondlikus mõtlemises ja külakogukondade elluäratamisel.
 |
| Kõnnin ja kõnnin... alleaa ja alleaa. |
Alcuescari kloostri albergi jõudes kukkusin tukkuma, alles siis jõudsin duši alla. Väga huvitav koht muide. Los Esclavos de Maria y los Pobres tähistab munki, kes on pühendanud end vaeste aitamisele. Siinsel juhul on nende peamisteks hoolealusteks 65 liikumispuudega vanahärrat. Riik asutust ei toeta. Klooster ise on vaid mõnikümmend aastat vana, kõik käib siin rangelt kellaaegade järgi.
 |
| Kes väljas, see väljas. |
Bjarne mässab igapäevaselt sellega, et hispaanlased sugugi aru ei saa, mis imeloom on taimetoitlane (eriti meessoost!) ja miks selleks hakkama peaks. Ta meenutas, kuidas kunagi ühes albergis kesk mägesid toodi talle ette viis keedetud muna. Kogu õhtusöök.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar