Selgituseks, selles blogis olen tekstid üles riputanud igasugusele blogiloogikale vastupidises järjekorras, sest minu meelest on hirmus tüütu lugeda tekste, noh, vastupidi. Teate küll, alustate algusest ja liigute lõpu poole, mitte vastupidi. Ma ei ole ikka veel päris kindel, kas see on nüüd siis loogilisem või ebaloogilisem variant...

Teedest Santiagosse on üksjagu kirjutatud ja info on hõlpsasti kättesaadav (nt lehel camino.ee), ent kui kellelgi siia blogilehele sattunutest on mingisuguseid konkreetsemaid küsimusi, siis patran sel teemal hea meelega.

Portugali tee. 19. september 2018, Tallinn-> Stansted-> Lissabon

Reisipäevikut  iseloomustavad algsel kujul muuhulgas korralikud varesejalad. Internetti trükkimiseks paras väljakutse.

Jõudsin napilt mõtlema hakata, et ei tea, mis siis seekord lennujaamas juhtub (enamasti midagi ikka juhtub), kui selgus, mis arukamatel ammu selge: sina ei pea mitte lennupileteid läbi kahtlaste odavfirmade ostma. Kui seda teha kiwi.comi kaudu Ryanairile, siis on see nähtavasti nagu õnnetus, mis ootab juhtumist. Ehk et Kiwi tahab ise reisija nimel check-ini teha. Boarding passidega meil lõpuks ka tuli, aga mida ma ei osanud kontrollida, oli see, et saadetud oli vaid Stansted-Lissaboni pardakaart. Avastasin selle siis, kui juba lennujaama sõitma hakkasin.

Edasine: minimaalselt maganud ja maksimaalselt töötanud Joonas viis mind lennujaama, teel sinna tegin kõrvalistmel läbi kogu kadalipu, et kuskilt üles kaevata kiwi klienditeenindus (see eeldab tõesõna põhjalikku kaevamist), mis esimese hooga pakub häältuvastusega robotit. Sel ajal, kui tegin teed Ryanairi check-in lauani, et neile 55 eurot kogu selle kammi eest anda, sai Joonas võimaluse kuulata telefonitorust suurejoonelist rahustavat paaniflöötide esitatud ootemuusikat.

Positiivsest küljest: millalgi lõpuks liinile ilmunud kiwi klienditeenindaja lubas, et kui nüüd läbi kõikide labürintide nende kaebuste lehele jõuda ja sinna 14 päeva jooksul üles laadida skaneeritud tšekk, siis ehk kannavad nad selle 55 eurot tagasi.

Kogu selle rõõmu kestel polnudki hetkegi aega mõelda sellele, ET ma nüüd lähen ja MIDA või KAS ma sellelt reisilt ootan. Natuke kahju oli, et üht inimest, kellele lootsin tsau öelda, ei olnud, ent igavesti hea meel oli, et sõber oli. Tema olemasolu lahendas ühtlasi dilemma, kas nutta, vihastada või naerda, ilmselgelt langes liisk hüääni kombel irvitamisele.

Vahepeatus Stanstedis. See lennujaam on mulle alati seostunud lõputu infernoga. Raporteerin: tunne pole muutunud.

Lissabon. Orienteerumine lennujaamast on lihtne ja mugav. Hostel, Travellers House rua Augustal tähendas sooja vastuvõttu ja mõnusat atmosfääri. Igal õhtul pakutakse mõne euro eest tegevusi (street art tour, fado night vmt). Hostelisse jõudsin kell kaheksa õhtul. Kadi, kes teeb kaasa teekonna Portoni, saabus varasema lennuga ja oli jõudnud juba pisut linnas ringi vaadata.

Viskasin sisuliselt asjad üle ukse ning poole tunni pärast võtsime juba Kadi ja hostelist leitud uue tuttava, argentiinlase Sebastianiga rõõmsalt vinho verdet ja veel pool tundi hiljem jalutasime, sangriaga täidetud topsid käes, mööda imeilusat öist Lissaboni, vaatasime tänavakunsti ja parkimismaja, mille iga korruse kunstiga täitmiseks oli korraldatud konkurss, kuulasime pisikeses baaris mingisugust aafrika-portugali...ish muusikakombinatsiooni esitavaid muusikuid. Üks kohalik tegelane rääkis, et Lissaboni kunstielu olla just praegu absoluutses tipus ja pealetulev gentrifikatsioon veel kunstnike väljasöömises ei väljendu, ehkki elamispinnad on üha kallimad. Töötus olla viimase kolme aastaga oluliselt vähenenud.

Õhtu lõpetuseks ostsime ainsast söögikohast, mille veel avatuna leidsime, liiga kallist pitsat, hävitasime selle hostelis kiirelt ja efektiivselt ning läksime magama.

20. september, Lissabon

Ärkasin hommikul vara, küllap segu reisiärevusest ja ajavahest ning võib-olla kergest peatuikest. Ajaks, kui Kadi ärkas, olin kofeiiniüledoosis ja keksisin ringi, potentsiaalne päevaplaan (sündinud konsulteerides hosteli perenaise ja googlega) käes. Muide, siin hostelis annavad tooni vanemad härrad ja prouad, mitte noored backpackerid. Vähemasti üks proua, kellega rääkima sattusime, reisib mõnuga üksi. Jäin mõtlema, et see võiks olla see, milline mina pensionärina olla tahaksin: jätkuvalt maailma osas uudishimulik ja mitte veel liiga mugav ega füüsiliselt katki (olgu, finantsi võiks reisimiseks ka olla).

Päev sai selline: hostelile lähedalasuvast Sé katedraalist sai Kadi palverändurite passi, credenciali, ja mina olemasolevasse passi esimese templi (õigupoolest teise, Eesti oma oli juba ees, sest passi sain Jaakobitee sõprade seltsilt). Seejärel laenutasime rattad ja panime Kadi ja Sebastianiga mööda jõekallast Belani poole ajama. Lissaboni ainus rattasõbralik koht näibki olevat jõekallas, igal pool mujal tundub ebamugav ja kergelt eluohtlik. See tee oli aga nii mugav, et minu tavapärane rattahirm hajus vaikselt. Kõikvõimalikke torne ja muuseume vaatasime väljaspoolt, neisse sisenemiseks motivatsiooni ei leidnud. Küll aga oli kindel plaan minna Belemi tuntuimasse pastel de natas’te kohta. Hiiglaslik sööklalaadne koht, kus värsked pagaritooted otse ahjust inimeste suhu jõuavad. 

Järgmiseks otsisime rattateede turvatsoonist väljudes üles LX Factory, mille ekvivalent võiks Tallinnas olla Telliskivi loomelinnak. Asub see silla all, mis meenutab Golden Gate Bridge’i (teispool silda paistab omakorda väike versioon tollest va Brasiilia Jeesuse kujust). Tuntumaid kohti on seal ilmselt raamatupood (-kogu?), hiiglaslikus endises tehaseruumis laiutavad raamaturiiulid, keset ruumi hõljub jalgratturi siluett, kõige viimasel korrusel oli hetkel aga näitus leiutistest, mis meenutasid jaburaid putukaid ja millel praktilist eesmärki ei olnud.

Pärast viisime rattad laenutusse tagasi ja otsisime peaväljaku lähedalt üles teise tuntuima pastel de natade koha, Natas Factory. Haukasime magusale korvikesele kõrvale šokolaadist sõrmkübarasse kallatud kirsiliööri ja leidsime, et elu üle kurta pole põhjust. Eriti, kuna õhtu jätkus ühel Lissaboni lõpututest trepp-tänavatest, kus jõime mõnuga käsitööõlut (mida veel) ja tegime õhtusöögini aega parajaks. Sihikule võtsime Hele soovitatud Bairro do Avillezi, mis koosneb kolmest eri tüüpi restoranist: fine dining, tavern ja… midagi veel, ütleb minu igati hea mälu mulle. Menüü on koostatud nii, et seda hea sõbraga jagada oleks.

Enne sattusime aga õige veidrale üritusele. White Partyle, mis tähendas läheduses väljakul tantsivaid inimesi. Täispuhutud mehike, hiigelkarkudel naine, ükssarvik-naine kokteiliklaasis, tantsijad… Üle väljaku üürgas DJ-muusika. Veidraks ei teinud seda aga mitte kõik, mida me enda ees nägime, vaid plakat, mille alumises nurgas oli sirp ja vasar. Kui Kadi ühest õllekast selle kohta uuris, teadsid kohalikud mehed Põhjala Virmaliste õllest rohkem kui White Party’st. Ütlesid vaid seda, et see kräu käib juba teist päeva ja on ilmselt kuidagi seotud taksojuhtide streigi ja kommunistliku parteiga.

Söömaaeg Avillezis: võime omakorda edasi soovitada neile, kes Lissaboni satuvad. On väärt värk küll.

Õhtu lõpuks olin aga külma saanud, võtsime hostelist soojemad riided üll ja suundusime Alfamasse ehk vanemasse linnaossa, mille väikesed tänavad tekitavad labürindi tunde. Lootsime kuulda fadot, mis kuskil ukse peal kõlkudes ka õnneks läks. Fado-kohad tähendavad üldiselt aga seda, et sissepääsu enese eest ilmselt maksma ei peagi, kuulamise eest maksad kaudselt hoopis läbi tavapärasest oluliselt kõrgema hinnaga söökide. Kogemata sattusime veel kõige pisemasse baari, mida ma eales näinud olen. Ulysses Speakeasys (kindel soovitus!) tegutses kanadalane Manuel. Ruumi mahub tihedalt kõrvuti maksimaalselt kaheksa inimest. Tulemuseks oli mõistagi meeleolukas õhtu, kus kõik kõigiga vestlesid. Isegi pühendunud eestlane ei saaks nii väikeses ruumis teiste ignoreerimisega hakkama, kahtlustan.

21. oktoober, Lissabon

Ärkasin korraliku kurguvaluga, mis peale muutusin muidugi hetkega kõige hädisemaks olevuseks maal. Käik Decathloni päädis viieeurose ostuga ehk minu uue parima sõbra, kõndimiskepiga. Seejärel läksime akvedukti kaema. Üsna impressiivne värk. Sebastian ostis paralleelselt samaks õhtuks lennupileti Barcelonasse. Mõistagi jõudsime päeva jooksul ka kahes eri kohas pastel de natasid proovida. Tunnike õhtust jõuund ja sööma. Kohas nimega Botas saime kala, mille maitse ja tekstuur õnneks restorani nimele ei vastanud.

22. oktoober, Lissabon-> Alpriate (ca 23 km)

On laupäev, esimene päev caminol. Start on hiline. Sööma jõuame Kadiga alles veidi pärast kaheksat ja arutame maailma ägeda briti vanaprouaga, kes reisib üksi ringi ja igatseb piimaga teed.

Camino n-ö ametlik alguspunkt on Sé katedraal, kust algab igati eeskujulikult nooltega märgistatud tee. Santiagosse suunavad kollased nooled kattuvad esimestel päevadel Fatima poole näitavate siniste nooltega. Enne, kui linna piir veel kuskiltki paistma hakkas, sattusime läbi kõndima kirbuturult, kus soovija võib osta endale näiteks suurepärases korras mannekeeni käe.

Alfama linnaosast välja jõudes on tee kuni paarkümmend aastat tagasi ehitatud EXPO aladeni üsna üksluine. Seejärel jõuab matkaja ühtäkki futuristlikku maailma, mis meenutab 90ndate mingit Cartoon Networki multikat (mäletan, et käisin klassiõe juures vaatamas, minu kodus olid ainult Eesti kanalid, nii et ei mingisuguseid päev läbi kestvaid multikaid ega ka tasuta soome keele õpet). Alles pärast seda juhatab camino lõpuks ka vee äärde, ehkki tee on kulgenud sellega paralleelselt juba kilomeetreid. 

Siinsamas on ka Vasco da Gama sild, üle 17 km pikk, kui õigesti mäletan. Pikkuselt peaks see kirjade järgi mahtuma maailma esikümnesse, Euroopas on igal juhul esirinnas.

Esimene paus on kohvikus D’Nata, mis on üsna juhuslik koht igas muus mõttes, kui välja arvata see, et see vastab meie alguspäevade prioriteetidele ehk sisaldab hunnitus koguses natasid.

Tee mööda Tejo lisajõge Trancãod osutub aga korralikuks katsumuseks. Maastik on nauditav, mägine ala taamal, jõeke kõrval… Aga mis kuumus! 32-34 kraadi ilma igasuguse varjuta ühes lõppema hakkava veega kipub eluisu kallale. Pettumuse valmistab Granja, mis asub 1,5 km enne sihtkohta ja peaks kirjade järgi sisaldama kohvikut, aga viimane on end küll nii hästi ära peitnud, et tuigerdame otse Alpriate albergi.

Liiga palju paremaks ei tee ülekuumenenud õhkkonda see, et hospitalera Cristina on meile teadmata põhjusel ühtaegu üsna ebasõbralik, ent see-eest ka ebaloogiline. Uksel on silt “completo=full”, mis esimese hooga ära ehmatab. Selgub aga, et oleme tegelikult esimesed, lihtsalt hospitalera arvab, et mis sest sildist ikka, inimesed võivad ju sisse astuda ja küsida. Ülemisel korrusel ööbijad ei tohi kotti kaasa võtta, vaid peavad võtma oma isiklikud asjad kaasa väikese plastkausi sees. Otsustame all ukse juures oleva kahe voodi kasuks. Lärmakam küll, aga vähemasti oma asjade ligi. Lisaks kurjustab Cristina profülaktika mõttes asjade eest, mida me ei teinud ega ka plaaninud teha (nagu koti voodile asetamine). Lõpuks veider dialoog. Cristina: “How many caminos have you done?” Mina: “This is my sixth.” Cristina: “I don’t give a damn, even if it is your 20th.” Mina: “???”

Selline esimene alberg meie teel siis. Läksime heaga kohalikku baari, kell viis jõime juba rõõmsalt oma teist cervejat. Jumalate jooki, mis minusse sel hetkel puutub. Kadi sammulugeja ütleb, et oleme kõndinud 31 000 sammu. Kukume paariks tunniks magama, sööme ja uuesti magama, mis vähemasti mul küll kõige üleväsimuse ja minu jätkuvalt valutava kurgu ja löriseva nina tõttu liiga hästi välja ei kuku. Korda-mööda käivad üle külma- ja kuumalained. Aga selge on ka see, et edasi saab minna ainult paremaks.

23. september, Alpriate -> Vilafranca-de-Xira (ca 20 km)

Camino rutiinis, mille juurde kuulub tavapärasega võrreldes ebaproportsionaalselt palju mõtlemist söögist ja öömajadest, on üks ilusamaid hetki, kui näed silti “Menu: 1 euro = cafe + pastel de nata”.

Veider hetk tänasest. Mõni kilomeeter enne sihtkohta jäin ilma oma pisikesest Koolitantsu veepudelist. Leinama jään seda peamiselt klambri tõttu, mis võimaldas teda koti ette aasade külge kinnitada, sest minu koti küljetaskutest ei saa muidu vett niisama lihtsalt kätte. Unustasin pudeli korraks kohvikusse, kus seda täitmas käisin, läksin tagasi peaaegu kohe ja nägin varem enda selja taga seisnud daami kiirel sammul kaugusesse kablutamas, mistõttu julgen oletada, et äsja samas kohas olnud veepudel lahkus temaga. Minu peamine küsimus, mitte, et mul kade meel oleks, aga mind siiralt huvitab, MIDA ta minu mõlkis veepudeliga küll peale kavatseb hakata?

Muidu oli täna oluliselt lihtsam päev. Alustasime enne poolt kaheksat ja kohale jõudsime enne kõige suuremat leitsakut. Teele jäi ilusaid jõeäärseid radasid, üsna koledaid tööstusrajoone ja kuivõrd on pühapäev, siis mitte ühtki kohvikut enne lõunat. Hommikusöögikohaks sai raudteesillaalune. Eileõhtune sai + tuunikala konserv + oliivid + apelsin. Ei saa kurta.


Vilafranca-de-Xira’s albergi ei ole, peatume DP hostelis, 15 eurot öö, ent selles on lubadus vägagi rikkalikuks hommikusöögiks.

Flor de Tejo on koht jõe kaldal, kõrval seisavad jahid, kui lisada sellesse kombinatsiooni loojuv päike, siis kuidas sa saad MITTE võtta ette veini. Viimase kasuks räägib nii see, et ka kallimates kohtades on majaveini hind ca kolm eurot poole liitri eest ja Portugali ilmselge eelis Hispaania ees on see, et üsna julgelt võib ka valget majaveini küsida. On joodav.

Õhtusse ka stseen, mis võiks vabalt kuskil “Love Actually’s” olla, lihtsalt ilma romantika ja kihlumise osata. Pühapäeval pole avatud söögikohtade leidmine ülearu lihtne ülesanne. Ühte pitsakohta sisse astudes uuris Kadi, kas me siitkandist ka restorani võiksime leida. Selle asemel, et meid kuu peale saata (tulevad ühte söögikohta teise söögikoha kohta uurima, mis?), tuli üks töötaja meile hoopis teed näitama. Temaga liitus teine töötaja ja viimaks ka üks klientidest. Kas keegi üldse pitsakohta jäi, ei tea. Nii me siis sammusime nende juhatusel mööda tänavat, kuniks jõudsime nende isikliku lemmikrestoranini, kus kõik tõepoolest suurepäraselt maitses.

24. september, Vilafranca-de-Xira -> Valada (ca 36 km)

Hommikusöögilauas sattusime esimest korda teiste palveränduritega juttu ajama. Tõsi, küll Fatima suunas jalutavate ränduritega. Viiest vanemast iirlasest koosnev seltskond plaanib järgmisel aastal jätkata teekonda Fatimast Santiago poole. Teevadki caminosid sõpruskonnaga ja nädalaste juppidena. On niimoodi ka Prantsuse tee läbi kõndinud.

 Meie ees on valikud, kas pikk päev täna ja lühike homme või vastupidi. Igal juhul näitab ilmateade kestvat kuumalainet. Azambujas, kus lõunat sööme, näitab kraadiklaas päeval kell pool kolm 38 kraadi ja tundub, et temperatuur tõuseb veel. Kuivõrd küsimus on, millisel päeval enesetapjalikkus tõsisemalt ette võtta, siis mõtleme, et parem varem kui hiljem ja viimased 13 kilomeetrit praepannil algab.

Teele jääb haisvat vett, lõhki kuivanud maapinda. Kuus kilomeetrit pea igasuguse varjuta teed raudtee ääres. Natuke päästab see, et kuulan muu unustamiseks podcaste. Vahepeal lõustaraamatus abi järele kräunumine on aidanud, püsikuulatavate hulgas on RadioLab, Ted-Talks, Stuff You Should Know, Moth jt. Täna kuulasin muuhulgas saadet surmast. Huvitav kokkusattumus, sest samal ajal on tuttaval tulemas heli- ja valgusinstallatsioon, mis just sellest teemast räägib. Tema visioon surmajärgsest seisundist.

Kuulan inimeste nägemusi surmast, selleks valmistumisest ja selle olemasoluga toime tulemisest.

Sobiv koht (on või?) üle mainida, et kui mind enam ei ole (mis juhtub loodetavasti vanas eas, pärast täisväärtusliku elu elamist une pealt, onju), siis mõned punktid, kellele iganes peaks korda minema: kremeerida, palun. Mitte ülearu öko, aga ei taha mulla alla vedelema. Ja tuhk võiks kah mitte kuskile maapõue vedelema jääda, vaid mingi klišeelikult looduskaunis koht nagu ääretu ookean, sobiks laiali puistamiseks minu poolest kenasti. Kadi täiendab, et tuhaga on variante üksjagu, mõnele puule väetiseks või teemandiks pressida, näiteks. Aa, ja matused võiksid küll olla. Sellised, kus on vähemasti üks laul, mis ajaks kõik naerma ja üks, mis pisara silma toob. Inimesed võiksid kenasti süüa saada, Eesti metsade terviseks pitsikese viina võtta ja muidu lõbusaid lugusid rääkida.

Aga olgu.

Kuumalaine on muutnud olukorra infernoks. Eriti kui eksida nii 20 minutiks teelt. See aeg on palju pikem, kui ükskõik millises muus olukorras. Kadi kaotas veini täis pudeli (väike kaotus) ja vett täis pudeli (suur kaotus). Kahe peale kokku oleme nüüdseks kaotanud igatahes muljetavaldava arvu pudeleid. Järgnes kergemat sorti ahastus, ent kui ühe puu all olukorda vaagisime, jäi meie kõrval seisma auto. Härra, kes selles istus, oli valmis kohe tuldud teed tagasi sõitma, et meid sihtpunkti viia, ent meie plaan oli seni, kuniks veel ühes tükis, ikkagi ise kõndida, küll aga olime enam kui rõõmsad kanistris olnud vee üle. Tõsi, see lõhnas nii tugevalt mingite kemikaalide järele, et juua me seda ei julgenud, ent tegime märjaks peakatted ja särgid ja elukvaliteet oli märksa parem.

Reguengost alates tekkisid teele minu jaoks üsna naljakad asjad, mida ma ei oska liiga hästi kirjeldada, sõnaga, peateest madalamad või kõrgemad kohad, kuhu viisid trepid. Ronid näiteks trepist üles ja oled hiiglasliku betoonist jalutusraja peal. Midagi üleujutustega seoses? Ei tea.

Ja lõputud tomatipõllud. Tomatid, selgus oma maitsemeeltel katsetades, on kõva koorega (hea eksportida?) ja Kadi eksperthinnangul maitsevad nagu tomatimahl. 

Reguengo kohviku perenaine pakkus, et võib meid tasuta viia kohta, millele olin raamatus ringi ümber teinud kui potentsiaalselt toredale öömajale, ent piirdusime jonnakalt vaid õllega ja kõndisime ajal, kui päike juba loojuma hakkas, omal jalal Valada rannakohvikusse, kus saime 15 euro vastu võtmed ja juhised Santo Antonio tänaval asuvasse korterisse. 

Seal ootas meid ees üks Jaapani palverändur ja kaks mõnusat voodit. Kerge õhtueine ja lõpuks ometi öö rahuliku unega. Kummitanud on nii valus kurk kui hirmsad unenäod, ent vähemasti külmetus hakkab tasapisi taanduma.

25. september, Valada -> Santarém (ca 19 km)

Päevatee oli lühike, aga see-eest erakordselt tüütu. Kadi jaoks seda kehvem, et järjest tekib ville. Kui olukorrast interneti teel Eestis olevale sõbrale raporteerisin, pakkus ta, et kui Kadi täiesti laiali peaks lagunema, siis äkki saab tehasesse tagasi saata.

Valadast ca tunni kaugusel asuv O Cardoso on viimane kohvik enne umbes 16 kilomeetrist lõiku, oldagu hoiatatud. Pugisime end võileibadest ja natadest korralikult täis. Edasi jalutasin eespool ja jõudsin kohale paar tundi varem. Vahepealsest ei ole suurt midagi kirjutada. Ei aidanud ka lõputute tomati- ja viinamarjapõldude vaatamine. Veel vähem viiekilomeetrine lõpulõik, millest suurem osa läks ülesmäge.

Tänane podcastilemmik: SYSKi episood laavalampidest. 60ndate buum langes kokku LSD massidesse minekuga, nii müüdi seitse miljonit lampi aastas. 90ndatel järgnes teine suurem laine, põhjus… Umbes sama.

Öömaja: Santa Casa de Misericordia, mis on ühendatud Hospital de Jesus Cristoga. 5 eurot tähendab muide tube, kus voodid on kahekaupa (luksus!). Tänaval (omaniku loaga!) üht koera paitades saime teada, et omanik on filosoofiaõppejõud. Mis tema koera nimi muud saigi olla kui Sofia…

Meilboxi avades leidsin kirja T-lt, kes kirjutas (ja kirjutamise ajal oli muide veel Lissabonis), et möödunud reedel mängiti Londonis tema 2. viiulikontserti (sai suurepärase vastuvõtu). Tahan kuulata. Ideaalis millalgi muidugi elavat esitust, seniks salvestustki. Kirja üle oli lihtsalt hirmus hea meel. No et meeles peeti.

Kohalikud oskavad oma veini hinnata. Näiteks kohvikus, kust Kadi pärast kiiret päevaund leidsin, laskis omanik minu tahtest sõltumata mulle omal kulul veini kallata. Et ikka teada saaksin, mis suurepärane kraam. Hiljem jõime ühes vinoteegis camino kontekstis Hirmus Kallist Veini (viis eurot pudel, khm).

Õhtusöögiks ostis Kadi juustu, vorsti, arbuusi ja oliive, millega öömaja kööki suundusime. Seal liitusid meiega šotlanna Liz ning kolme aasta eest caminol kokku saanud paarike, sakslane Alex ja hispaanlanna Victoria (või oli Veronica…). Rääkisid entusiastlikult, kuidas pärast caminol armumist läksid koos tagasi külakesse, kus mees elas ja elasid siis mõnd aega kolmekesi, sest noh, mehel oli ka seaduslik abikaasa… Kohalikel oli põnevust kui palju. Liz sai aga mõne aja eest võitu rinnavähist, jättis stressirohke töö ja rändab nüüd omaks rõõmuks.

Kadi villid on nii muljetavaldavad, et ta sõidab ilmselt otse Tomari ja puhkab paar päeva. Praegu oleks sellisel moel edasi kõndimine masohhism, mitte eneseületus.