Lennujaamad
on kohad väljaspool tavalist aja kulgemist. Kell hakkab seal kolm korda
aeglasemal tiksuma ja seda needust pole võimalik murda. Transpordi
leidmisega probleeme pole, jõuan ilma probleemideta St.Jeani. Saan sealt
palveränduripassi, credenciali. Maksan selle eest 2 eurot. Kolme aasta
eest Portos maksis see vist paarkümmend senti. Nüüd on populaarsem tee,
kahtlustan, et ju on hinnad vastavad. Martin Sheenilt tuli mõne aasta
eest välja film „The Way“, kahtlustan, et vähem populaarseks see caminot
(ja eriti just Prantsuse teed) muutnud ei ole.
 |
| Bussi ootavad palverändurid Bayonne'is |
Selle
teekonna esimeses albergis (palverändurite hostelis) on üsna kõledad
ruumid. Lennuki- ja bussisõitudest alanud kerge tuikamine peas on
muutumas peavaluks. Ma ei leia kuskilt valuvaigistit. Ma olen kindel, et
võtsin lehe ibuprofeeni kaasa… Albergi omanik Eric suunab mind ühe
hospitalero poole, kes näeb välja nagu alkohoolikust päss, aga osutub
hoopis miskiseks Hiina meditsiini eksperdiks. Või noh, üks ei välista
ilmselt täielikult teist. Mudib mu pead ja silmi, ütleb, et peaksin
silmaarsti juurde minema. See viimane on muide peavalust sõltumatult
täiesti tõsi, viimasel ajal on nägemine veidi halvemaks läinud. St jälle
halvemaks, mõne aasta eest tegin silmaoperatsiooni. Peavalus kahtlustan
siiski jätkuvalt pigem reisimist.
Eric
jagab ühisel õhtusöögil nõuandeid. Esimene on selline üldine. Ütleb, et
Jumal lõi maailma kuue päevaga ja seitsmendal puhkas. Eric soovitab
palveränduritel sama kava järgi toimida. Teine nõuanne on oluliselt
konkreetsem. Tulemas on esimene päikesepaisteline päev üle paari nädala
(kuuldavasti kümnendi halvimad ilmad Hispaanias) ja üle paari nädala on
seega võimalik n-ö ametlikult esimese päeva teekonnaks valida Napoleoni
tee, st minna üle mägede. Eric soovitab juba enne teele minemist pool
liitrit vett juua ja võimalikult vara alustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar